Alates esimesest merre astumisest on iheruse (meriforelli) püük eriliselt vabastava tähendusega. Tunnistust annab sellest juba tõsiasi, et 10 tundi lainete vahel sumpamine annab end füüsiliselt tunda alles koju jõudes. Tormisema ilmaga sunnib see soolane ahistaja eriti “kohal olema”. Kaotad valvsuse ja libised kivilt või lööb suurem laine su pikali. Varasügisene Read more…
Mingil põhjusel näime kõik vajavat teatavat sinusoidsust oma ellu. Meil on küll sihid paigas, kuid ei pürgi nende poole lineaarselt – ikka tuleb ette takistusi. Üles-alla. Tõus ja mõõn. Ka ei suuda me ühe konkreetse ülesandega kuigi pikalt tegeleda. Aju nõuab ümberlülitust. Aga palju me pakume seda talle? Jah, tööl Read more…
Pole selget vastust miks keegi sammud looduse rüppe seab. Ajaveetmist pean rohkem loogiliseks põhjenduseks kui sisuliseks impulsiks. Muide, kas pole veider, et mõtlemine, mis meenutab rohkem haiguslikku seisundit kui kosmilise kulgemise loomulikku osa, tunnistatakse tervele inimesele kohaseks. Kõige jaoks peab olema ratsionaalne põhjus, mis on ühiskonnale vastuvõetav. Iga emotsiooni ja sellest vallandunud Read more…
„Kuskil peab alguskokkukõla olema, kuskil suures looduses, varjul.” Juhan Liiv Näib, et ses kõledas ja paisuvas universumis on ometigi midagi siduvat – et metsaalusel kerkiv seenering ei erine kuidagi kaugetest udukogudest. Et meie välismaailm on me mõtete peegeldus. Et lahendused argimuredele võiks kujuneda rabade ja metsade lummuses… Minu käigud looduses Read more…