Mul on hea meel, et käesolev kevad on minu jaoks pisut teisiti tulnud. Võiks vist kerge muigega öelda, et olen muutumas rabakolliks, kes sealt kidurate mändide ja laugaste vahelt naljalt välja ei pääsegi. Aga elu on ikka kogemiseks ja kuigi ma eelistan pigem minna vähesemate kogemustega sügavuti kui paljudega pealiskaudselt, siis võimalus Matsallu ja Lahemaale minna mõjus juba mõtte tasandil minu jaoks väga värskendavalt.

telkimine_lahemaal

Nii mõnigi lugeja teab, et need käigud pole päris niisama uitamised, vaid eesmärgipärased looduse jäädvustamised. Mina olen seejuures lihtsalt abimees professionaali käsutuses. Sõber Ants peab aasta lõpuks saama valmis 10-minutilised lühifilmid kuuest Eestimaa rahvuspargist, mis näitaksid neid paiku läbi nelja aastaaja. Seega on tegemist päris mahuka ettevõtmisega. Ise pean end entusiastiks, kes on selliste looduskogemuste nimel valmis oma vaba aega investeerima.

Kuigi eemalt võib jääda mulje kui väga mõnusast kulgemisest kodumaa maastikel, siis tegelikult jäävad “kardinate taha” vähesed unetunnid ja pikad võttepäevad koos varustuse tassimisega. On selge, et selline assistendi töö sobib vaid teatud tüüpi inimestele, kes näevad filmi- ja fotovarustuse tassimise taga enda jaoks midagi enamat. Mina tunnen, et läbi nende seikluste on mu kodumaa looduse armastus veelgi suurenenud. Nii väiksele maa-alale on tõesti väga palju erinevat maastikku kokku pakitud!

Mai keskpaigast saime veel viimased mahlased ampsud vältavast kevadest. Miks ütlen, et viimased kui kalendriaasta järgi on suve alguseni veel umbes üks kuu? Nimelt minu jaoks tähendab kevad seda kui saan putukavabalt kuskil metsa all peesitada ja kuulata linnulaulu. Tol korral oli meil see privileeg veel olemas, kuid täna enam mitte. Sääskede invasioon on alanud! 🙂

Matsalus käisime seekord filmimas Salevere salumäe kevadist võlu. Filmimise ajal kiibitsesin pidevalt seda nurmenukkudest lokkavat välja. Kahjuks ei saanud neid kaasa korjata, kuna meid ootas veel ees mitu päeva Lahemaa avarusi. Lisaks loodusmaastikele nägi projekt ette ka kohalike traditsioonide/tegemiste filmimist ja seeläbi leidsime end Puise ninast, kus oli käimas iga-aastane lammaste pügamine.

Kevadised võttepäevad on meil kulgenud kuidagi selliselt, et päeval oleme käinud kas kuskil toidukohas einestamas või kui see on olnud võimatu, siis teinud ise pannil ja priimusel midagi. Õhtusöök kipub meil olema ebatervislikult hilja – kuskil 23-00 paiku. Vahetult enne magamaminekut. Äratus jällegi kella 4 paiku ja see libiseb vastu suve järjest varasemaks. Matsalus leidsime endale ööbimiskoha Rannajõe vaatlustornis. Ants magas autos ja mina oma rippvoodiga vaatlustorni postide vahel.

Minu jaoks teeb pilvitud ja kuuvalged kevadõhtud raskeks see, et ma ei suuda sellises maagias kuidagi magama minna. Kahju hakkab. Võin päevast teinekord väga kurnatud olla, aga mul on ikka raske uinuda. Tookord jõllitasin seda kasvavat kuud taevas veel tunnikese ja kuulasin selle juurde rändlindude häälitsusi kuskil luhal, mis segunes lähedasest toomingavõsast kostuva ööbiku lauluga. Korraks sain silma kinni ja juba oligi äratus. Hommikul binokliga eesseisvat hiiglaslikku luhta vaadeldes tervitasid meid kaks põtra. Matsalu on tõesti nagu kodumaa safari!

Kätte oli jõudmas ka see aeg kuust, mil ilmub veebiajakirjas Edasi minu kirjutatud lugu. Kiire elutempo tõttu ei olnud mul kuni Matsallu minemiseni ideed, et millest võiksin üldse kirjutada. Aega oli vaid paar päeva ja kõik päevad olid tegevustega täidetud. Lugu oli vaja valmis kirjutada. Ühel hetkel kuskil sellises kuuvalges öös koitis minus idee. See ei olnud mingisugune pingutatud mõttekonstruktsioon, vaid tuli otse kuskilt hingesopist. Otsustasin, et looduskaitsekuu puhul kirjutan loodusele pühenduse. Nii vahetult ja avatult kui seda oskan. Lugeda saab seda siit: https://edasi.org/41013/romet-vaino-puhendusega-sulle-mu-loodus/

Päevaste filmimiste ja autosõitude ajal mõtlesin oma peas tekstid üldosa valmis ja kuna Ants pidi enne Lahemaale suundumist pealinnast läbi käima, siis põhiline osa sellest loost saigi kirja paari tunni jooksul Tallinna kesklinnas. Lõplik lihv sai antud Lahemaa hullumeelsete toonidega päikeseloojanguis.

filmimine_pärispeal

Esimesel ööl ööbisime Purekkari neeme lähedal ja teisel ööl Käsmu lähistel. See kevadine päikesekuma, mis enam täielikult ei kaogi, on minuarust täiesti hullumeelne. Võibolla seepärast, et terve talv pole sellist intensiivsust olnud ja siis tundub kontrast lausa ehmatav. Visuaalne nälg ei erine minu arust kuidagi füüsilisest näljast. Silmadega on tõesti võimalik seda loojangukuma täiesti lõpmatuseni õgida. Sellistel õhtutel peaks olema ebaseaduslik öösel magada. 🙂

Suur osa neist fotodest siin ongi tehtud neil maagilistel õhtutel Lahemaa avarustes. Vahetult pärast loojangut või enne päikesetõusu. Lisaks mõned jäädvustused ebamaisest Altja jõest ja sõnajalgade kuningriigist. Altja kohta võiks öelda, et ma pole enne nii ruumilist ruumi näinud. Käänuline ja kärestikuline jõgi koos tärkavate sõnajalgadega tekitas vaatevälja erilise sügavuse, mida enamikel maastikel ei kohta. Omaette südamesoojendus sel käigul oli Lahemaa lambakasvataja lambapere koos selle valvurite ehk lambakoertega.

Looduse kõrval on nende käimiste kõige erilisemateks elamusteks kohtumised inimestega. Neis looduse rüpes elavates hingedes on kuidagi teistmoodi olemine. Neil on olemas oma tõde ja nad ei karda seda välja öelda. Suurema linna pildis tajun sageli isikupära kadumist. Püütakse joonduda mingi kokkuleppelise normiga ja painutada oma tõelist olemust selle järgi. Aga neil, kes elavad seal rannaniitudel või metsataludes, neil pole seda vaja. Nad on iseendaga heas kontaktis ja neist vestlustest võib teinekord pudeneda elutarkust, mis oleks paslik kohe viivitamata märkmikku kirja panna.

altja_sonajalad

 

Järgmiseks ootab meid Vilsandi. Sinna läheme juba ülehomme.

 

Põnevat avastamist!

 

Romet

 

Categories: Isiklik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga