Viimases loos Edasile kirjutasin talve tähendusest enda jaoks. Sellest inspireerituna tundsin, et võiksin jäämäe tippu oma mõtetest Sinuga ka jagada. Pakane on hetkel küll kõikvõimalikud aineringed seisma pannud, kuid eesseisev kevadise energia vallandumine on vältimatu. Ja nagu ma varasemas postituses mainisin, siis kõikvõimalike juurdlemistega võiks nüüd ühele poole jõuda. See oleks ideaal.

Tegelikkuses on pea igasugustest ideedest, kahtlustest ja kaalutlustest pungil. Kõik on seotud sellega, mida ma olen siiani teinud, mida mõtlen edasi teha ja mille tegemise üldse lõpetan. Selline tervislik eneseanalüüs, mitte nutulaul. Kirjutan alljärgnevalt lahti mõned mõttekäigud ja tundmused sellest tohutust virrvarrist.

Mida ma siis ikkagi teen?

Esitan seda küsimust endale rohkem kui kõiki teisi küsimusi kokku. Miks see mind ikkagi painab või millest selline detailidesse laskumine? Ma tajun teatavat lünka oma sisemiste taotluste ja tegevuste elluviimise vahel. Seda on mõnevõrra keeruline seletada, aga võibolla on lugejal vahel tekkinud olukordi, kus kujutate köögis askeldades vaimusilmas ette kuidas valmiv roog maitsema peaks, ent ometi see niimoodi välja ei kuku. Tunnete, et olete olnud õigel teel, kuid mingi ebakõla ikkagi ilmutab end.

Võibolla on midagi liiga palju või midagi liiga vähe. Või on midagi hoopis puudu. Teada saab selle ainult läbi lõputute katsetamiste. Pealegi ei taotle Te mingisugust retseptirooga, mida igaüks võiks teha, vaid soovite luua midagi isikupärast…

Just sellistest kokakunsti paralleelidest minu argipäevad konstrueeritaksegi. Kõige põnevam ja ühtaegu väljakutsuvam on kogu selle asja juures juhiste puudumine. Mul on ainult minu sisemine kompass ja tahe tegutseda. Mul on väga vähe abi sellest, kuidas teised valdkondlikud tegijad oma tegevusi ellu viivad. Tunnen, et siinkohal ongi kriitiliselt oluline enda jaoks väga täpselt oma tegevuse lõppeesmärk lahti seletada. Kasutades veelkord kokakunsti sõnavara, siis mis on see maitse, mida ma taga ajan? Soolane või magus ei ole piisav määratlus.

Ka matk ei ole minu kontekstis piisav määratlus. Tõttöelda ma ei ole isegi kindel, kas saan seda sõnakasutust üldse asjakohaseks ja korrektseks pidada. Püüan seda kuidagi selgitada. Kui ma lähen omapead loodusesse, siis ei lähe ma peaaegu mitte kunagi matkama. Mu käigud on täiesti kaootilised ja intuitiivsed. Väga tihti ma ei teagi kuhu ma välja jõuan ja kas ma läbin 5 tunniga 1 kilomeetri või 5 kilomeetrit. Ma kutsun seda hellitavalt uimerdamiseks, sest nendel käikudel ei tunne ma mingisugust ajalist survet ja ma saan tõesti lihtsalt olla. Lasen oma meeltel end juhtida – võtan selle suuna, mis silmad, kõrvad, nina, maitsemeel või käed-jalad mu viivad. Mõttetöö on katkendlik ja hõre. Enamasti kerkivad esile igasugused suured küsimused – huvitav, miks on üks asi nii ja kuidas ikkagi selle teise ja kolmanda asjaga on? Tunnen, et oma meeleliste tundlatega täielikult kohal ja ümbritseva keskkonnaga ühenduses. Mul ei ole kuskile kiiret ja ma ei pea kella vaatama. Mõtted sellest, mida hommikuks sööma peaks või kuidas mõjutab mind mingisugune poliitiline otsus, tunduvad täiesti naeruväärsed sellistel hetkedel. Sellised kogemused annavad elule korrektse mõõtkava. Hakkad mõistma, et kui väiksesse kasti me kõik elama oleme pugenud. Seejuures oleme sellega nii harjunud, et väljatulemine on väga vaevarikas.

Kui ma nüüd võtan eelnevalt kirjeldatu ja kõrvutan selle sõnaga matk või räätsamatk, siis ma leian, et selline kogemus ei saa tõenäoliselt tekkida sellise tegevuse läbi. Võibolla oleks õigem sõnastada see teisiti – kui Sina lugejana mõtled sõnale matk või räätsamatk, siis ilmselt koidab sinu kujutlustes oluliselt lihtsam ja pealiskaudsem kogemus. Pigem midagi sportlikku ja liikuvat ning mitte niivõrd müstilist.

Kõige selle valguses olen üha enam leidnud end mõtlemas, et matk kui selline ei pruugigi kõige õnnestunum sõnavalik olla. See peaks olema midagi muud, mis ühest küljest annaks signaali huvilistele, et rõhuasetus on rohkem vaimsel kui füüsilisel ja lisaks tuletab mulle endale pidevalt meelde, et mu taotlus on teha midagi teistsugust.

Hoolimata sisemistest soovidest olen ikka ja jälle leidnud end oma noaga kätte lõikamas. Mingites olukordades olen matkadel ikkagi kiirustanud. Millest see tuleneb? Võimalik, et suurem grupp ajab veel kohati endal pea laiali. Väga-väga palju sõltub ka matkaliste grupist endast. Kui matkale tuleb üks sõpruskond, siis nendega kaasnev suhtumine ja aura on ühtlasem s.t. et inimesed on üsna sarnased. See omakorda viib selleni, et kui inimesed on pigem väga looduskauged, siis on sellist suuremat gruppi raske mõne tunniga ühelt sageduselt teisele “kiskuda”. Looduslembeste inimestega jällegi vastupidi – neil on tunnetus juba olemas ja üle maastike kulgemine omandab hoopis sügavama tähenduse. Avalike matkade grupid on pea alati väga kirju kompot, mis teinekord võib kuidagi eriti toredasti omavahel suhtlema hakata. Selliste olukordade nägemine teeb minul kui kõrvaltvaatajal alati südame soojaks.

Kahtlemata on talv selliste ettevõtmiste osas kõige väljakutsuvam periood. Puuduvad helid, värvid, lõhnad, maitsed…Stiimulit on vähe. Hästi oluline on, et inimene saaks süveneda. Ise katsuda, maitsta, nuusutada. Läbi selliste kogemuste saab tekkida emotsioon. Loodan tõesti, et kevad annab mulle rohkesti võimalusi erinevate lähenemistega mängida ja leida lõpuks see õige, mis kannaks endas minu nägemust.

Olen mänginud ka ideega teha grupid väiksemaks või siis pakkuda paindlikku võimalust tulla minimaalselt ka 3-4kesi. Kevadine periood pakub nii ilusaid päikesetõuse kui päikeseloojanguid koos lindude kooriga. Kuna valge aeg laieneb üle kogu päeva, siis tekib inimestel võimalus ka pärast tööd (hullukestel ka enne tööd) paari sõbraga müstikasse sukelduda. Väga võimalik, et väike grupp võiks anda hoopis teistsuguse lõpptulemuse. Kuidas teada saan? Tuleb testida!

Seekord ütlen lõpetuseks, et tänan kuulamast! Sain end tühjaks kirjutatud ja panen nüüd karupüksid jalga. Väljas on krõbe pakane ja rasvane kuu pilvitus taevas. Lähen rabalaugastele hulkuma ja loodan saada ka mõne kuuvalge raba foto, mida õnnestumise korral Sinuga kindlasti jagan.

Muuseas panin üles ka märtsikuiste avalike matkade info. See on leitav SIIN. Otsustasin, et edaspidi loon igakuiselt nendele käikudele uue sisu. Hetkeseisuga on plaanis 3 avalikku matka. Need on ajaliselt seatud selliselt, et täitsa vabalt saab teha ka päikesetõusumatkasid või siis ka Suure reede matka. 🙂


2 Comments

Sirje · veebruar 27, 2018 at 7:02 p.l.

Ma arvan,et matkamise asemel võiks ju ka kulgeda ja tajuda … 🙂

    admin · veebruar 28, 2018 at 12:03 e.l.

    Sirje, olen Sinuga igati nõus, et sellised suupärased ja lihtsad variandid on haardeulatuses olemas. Väga võimalik, et olengi sõna kulgemine üsna tihti alateadlikult kasutanud ja mingisugust lingvistilist imet ei tasugi siinkohal otsima hakata. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga