Viimastel matkadel olen muuhulgas kõnelenud loodusmaastike (eeskätt raba) tähendusest ja sellest, kuidas meie hoiak või suhtumine neisse määrab suuresti ära ka nende võimekuse meid positiivselt mõjutada. On küll väga pikk lause, kuid oma sisu poolest ju täiesti loogiline. Lausa iseenesestmõistetav! See on ju kõigega elus nii. Olen hakanud mõtlema, et võibolla me otsimegi sageli mingisuguseid enneolematuid hiiglaslikke ideid kuidas oma elu õnnelikumaks muuta, kuid vaatame seejuures üle pisikestest detailidest.

Me ei oska enam märgata. Kõik näibki iseenesestmõistetav ja eriline pole enam piisavalt eriline. Proovin seda nähtust alljärgnevalt kuidagi lahti harutada. Vaatan natuke lähemalt neid detaile, jagan seda, mida olen näinud või aimanud inimesi tundvat ning püüan pakkuda ka mingisuguseid ideid olukorra parandamiseks. Mis mind käesoleva kirjutiseni õigupoolest viis? Olen matkadel lisaks matkajuhina ka omamoodi antropoloogiline/psühholoogiline vaatleja, kes püüab aru saada, et mida inimesed ikkagi otsima tulevad ja kas nad selle (või ka midagi muud) üldse leiavad.

Üks selline hästi laialivalguv ja üldine järeldus on, et kui osades inimestes tajun tõesti mingisugust sisemist muutust (on suudetud pea korraks tühjaks saada), siis mingil osal inimestest muutub matka jooksul vaid keskkond. Argipäev jalutab nendega loodusesse kaasa. Aga ma arvan, et enamasti see ei peaks nii olema. Just sellest ma kirjutangi.

Kallis inimene, ära ole robot

Seda, kuidas loodus meie ajutegevust mõjutab, pole kuigi pikalt uuritud. Umbes kümnendi jooksul on siiski mõned olulised vihjed suudetud leida. Ajuteadlased kiruks tõenäoliselt mind maapõhja järgmise jutu põhjal, kuid proovin siiski kuidagi lihtsustatult oma senised leiud kirjandusest kokku võtta. Väga robustselt väljendades töötleme me informatsiooni selliselt, et kõigepealt jõuab väliskeskkonnast tulev signaal meie aju kõige primitiivsemasse ossa. Hellitavalt kutsutakse seda ka reptiili ajuks. See on esimene oluline filter informatsiooni töötlemisel, mis püüab kõik ebaolulise meie eludest välja sorteerida.

Reptiili aju läheb töösse näiteks siis, kui ehmatame millegi peale – ründa või põgene on kaks põhilist reaktsiooni, mis just sealt alguse saavad. Kui me mingil põhjusel ei suuda siiski otsust vastu võtta ja informatsioon tundub siiski oluline, liigub see läbi erinevate aju keskuste ahela lõpuks aju eesmise osani eh  otsmikusagarani välja. Otsmikusagar on probleemilahendaja. Väga ressursinõudlik aju keskus, mis tegeleb ratsionaalse mõtlemisega. Analüüs ja argumentatsioon on tema pärusmaa. Ja kuna ta kulutab palju energiat, siis ongi väga olulised ka just kõik need eelnevad ja primitiivsemad filtrid, mis püüavad mitte liiga palju infot meie aju eesmisse ossa saata.

Ometigi oleme kaasaegse (info)ühiskonna näol suutnud endale luua keskkonna, kus meid ümbritseva info hulk on nii meeletult suur, et isegi nendest filtritest pole enam mingit kasu. Ühest küljest on küll tekkinud teatav immuunsus informatsiooni vastu – näiteks lapsed ei võta koolides enam infot nii kergesti omaks kui varem, sest aju hakkab lihtsalt blokeerima, et end liigse infomüra eest kaitsta. Kuid teisest küljest on “anum ikkagi täis”. Selle kõige tulemusena saab meie otsmikusagar teenimatult suure koormuse ja kurnatakse ära.

 

Aga mis on see, mis meil sellise ühiskonna tekkega kaduma on läinud? Tuleb välja, et aju vajab efektiivseks toimimiseks teatavas taktis kulgemist. Ehk teisisõnu on tal vaja aeg-ajalt ümber lülituda ühele teisele režiimile, milleks üllatus-üllatus, on vaikimis režiim. Tegelikult tundub ju täiesti jaburalt loogiline, et üks töös olev süsteem vajab vahepeal puhkust. Täpsemalt öeldes on meie ajus piirkond, mida nimetatakse ka vaikimis töötavaks võrgustikuks. See on aju puhkerežiim, mis lülitub sisse siis kui meie tähelepanu ei ole millelegi tahtlikult suunatud. Sellisel režiimil toimuv väljendub mõnede teadlaste käsitluses ka meele uitamisena, kus tähelepanu pole millelegi konkreetsele ümbritsevas keskkonnas suunatud ja inimene mõtleb mõtteid iseendast.

Tuleb välja, et looduse võimuses on seda ümberlülitust väga tugevalt soodustada. Mitmed uuringud on näidanud, et paratamatult hakkab piisava aja jooksul looduses viibides aju aktiivsus liikuma ratsionaalselt-analüütiliselt režiimilt hoopis enesereflektsiooni, tuleviku visioone ja emotsioone peegeldavale. Ma olen päris kindel, et lugejana oled seda ka isiklikult tundnud, kuidas ühel hetkel hakkavad argipäeva mõtted taanduma. Mõnikord võtab selline ümberlülitumine päris kaua aega. Võibolla isegi paarist tunnist ei piisa ja alles pärast esimest või teist ööd tajud, et justkui hõljud kuskil sundimatuis mõtteis.

Seda kõike võib ka nii vaadata, et kõik need funktsioonid, mida tehisintellekt/robotid hakkavad meilt üle võtma, on eelkõige otsimikusagaraga seotud. See, mis meid päriselt inimesteks teeb, on just see mõtete mõlgutamine, sisemaailma peegeldused, emotsioonid ja tuleviku visioonid/unistamine. Võibolla meie kollektiivselt õnnetu sisetunne vihjabki tugevalt sellele, et oleme kaotamas teatavat inimlikkust oma elust?

 

Märkamisi ja soovitusi

Alustan kõigepealt iseendast ja sellest kuidas tajun enda mõtteid ja emotsioone looduses viibides rändavat. Kõige paremad käigud on alati olnud need, kus olen suutnud end telefoni teel kättesaamatuks teha. Puhas hetkes olemine – annan voli instinktidele ja kujutan ette, et see on ainus keskkond, milles ma eksisteerin. Enamasti see ka õnnestub, kuid mitte alati. Teinekord on pea sedavõrd mõtteid täis, et neist tuleb kui tüütutest takjatest vabaneda.

Olen tundnud, et kui mõttelõng sedavõrd sassis on, siis aitab keskmisest tugevam füüsiline pingutus. Üle vesise raba sumpamine ei pruugi kuigi kutsuv tunduda, kuid midagi märkimisväärset sellise pingutamise tulemusena siiski juhtub. Olen leidnud end korduvalt teatavas sonimise faasis, kus ma hingeldades üle raba rühin ning samaaegselt erinevaid südamel olevaid olukordi läbi elan. Ma isegi täitsa räägin need poolikud mõttejupid kõva häälega välja. Üks mõte siit ja järgmine sealt. Ei mingit struktuuri. Täiesti impulsiivne väljaelamine. Kuni ühel hetkel saabub vaikus. Kõik oleks justkui öeldud ja mõtted on otsas. Nüüd tunnen end valmis olevat lihtsalt olemiseks.

Mõnikord proovin taotluslikult mõned suured dilemmad endaga metsa kaasa võtta, et seal mingisugune lõpplahendus välja selgitada. Olen avastanud, et kui looduses viibimine on piiratud, siis pole mõtet neid dilemmasid seal kohapeal lahendada. Siis tuleb end välja lülitada! Loodusest tagasi jõudes püüan luua tingimused, kus mul oleks võimalikult vähe kokkupuuteid teiste inimestega. See oleks ideaalstsenaarium. Omamoodi “venitusharjutused” pärast looduses käimist. Pean seda hästi oluliseks just seetõttu, et tajun looduses,  kuidas vabanen mittemillelegi mõeldes paljudest mõjutustest, mis minu isiklikke otsuseid kallutama kipuvad. Infomüra igasuguste soovitajate ja õpetuste näol on sedavõrd lämmatav, et sageli lähevad meie enda tõelised tundmused sinna sisse kaduma. Ja kui korraks õnnestubki pea selgeks saada, siis tasubki ratsionaalsed kokkuvõtted-järeldused teha enne, kui pea jälle “ähmastuma” hakkab.

Tegelikult kehtivad sarnased põhimõtted minu jaoks ka vaimsel ettevalmistusel ENNE loodusesse minekut. Minu taipamine ütleb mulle, et parimad looduskogemused on need, millele eelneb hommik või päev iseendaga. Ei mingit uudiste lugemist ega vaatamist. Ei mingit hüpersotsiaalset keskkonda. Võibolla just seetõttu ongi parim lahendus minna loodusesse mitmeks päevaks.

Siis tunned, kuidas hommikul priimusel suppi või omletti tehes oleksid heas mõttes justkui puuga pähe saanud.

Mõnikord näib, et inimesel ei õnnestu kuidagi seda puuga pähe saamise tunnet kogeda. Sealt edasi tekib küsimus, et kas ta üldse proovibki püüelda selle poole? Selge on see, et looduses viibimine kellegi enesetunnet halvemaks ei tee – ega inimesed päris niisama aja kulutamise mõttes seal ei käi. Nii nagu sport, nõuab ka loodus teatavat eelhäälestust või “soojendust”. Ilmselt tekib pea igaühel äratundmine, et trenni lobisema minnes ei saa sealt mingit mõjuvat tulemust oodata. Isegi kui teeme sellises “lobisemise trennis” korrektse soojenduse ära, oleme vaimselt oma mõtetega hoopis kuskil mujal – võibolla kuskil päevakajaliste uudiste arutelus.

Mida rohkem aeg edasi, seda rohkem kollitab sarnane oht meid ka loodusesse minnes. Inimesed ei suuda end välja lülitada ning pakivad kõik oma argipäeva rõõmud ja mured suure kotiga kaasa. Kui satub kaks omavahel tuttavat inimest sellises olukorras loodusesse, tekib isegi teatav võimendus. Koju jõudes ei pruugi aju arugi saada, et ta vahepeal metsas viibis, sest töötas täpselt samamoodi edasi.

Kõike eelnevat arvesse võttes panen Sulle südamele, et kui vähegi võimalik, püüa anda oma ajule see võimalus end hetkeks teisele režiimile lülitada. Lase oma mõttemaailm vabakulgemisse. Luban, et ükski hea mõte plehku ei pane. Hoopis vastupidi – head mõtted kulgevadki nagu vabad metsikud hobused. Kuskil silmapiiril on nad alati olemas! 🙂

 

Kui soovid 1-2x kuus infot plaaniliste matkade ja vahepeal ilmunud blogipostituste kohta, soovitan liituda Metalooduse meililistiga. Seda saab teha lehekülje paremal äärel.

 

Romet


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga