Igal inimesel võiks olla oma paik. Oma hingemaastik. Koht, kuhu minna nii mures kui rõõmus. Minu jaoks on see koht raba.

“Rabatud” on lugu sellest, kuidas pealtnäha hääletu maastiku ja endassesulgunud inimese vahel tekib aegamisi side. See on piisavalt tugev, et loobuda kontoritööst ja hakata matkajuhiks. Mind hakkavad neil ürgmaastikel saatma kohtumised eestlaste ja välismaalaste, loomade ja lindudega. Ent tõeline avardumine leiab aset minu enda sees, läbi isepäiste kulgemiste üle älveste ja laugaste kuni rabasaarteni välja.

See raamat on kummardus rabale kui minu kasvatajale. Samapalju on see ka soov tutvustada seda maastikku kõigis oma tahkudes ja näidata, kuivõrd tähenduslik võib olla inimese suhe maastikuga.

Romet Vaino

"Rabatud" jaguneb seitsmeks suuremaks peatükiks:

I Omadega rappa

Lugu sellest, kuidas ma otseses mõttes omadega rappa jõudsin. Kõigepealt vaimselt ja seejärel lahendusi otsides ka füüsiliselt - minust sai matkajuht.

II Kuidas suhelda maastikuga

Jalutan lugejaga Eestimaa rabamaastikel läbi nelja aastaaja. Seejuures keskendun just meelelistele kogemustele ja püüan näidata, kuidas loodusele päriselt lähemale jõuda.

III Eestlase nabanöör

Tutvustan meie rabade sünni- ja kujunemislugu läbi aastatuhandete. Jõuan esimestest asukatest siinmail välja tänapäevaste räätsamatkadeni.

IV Vaikus ja üksindus - kaugeks jäänud sõbrad

Raamatu kõige pikem peatükk. Sisekaemuslikud rännakud üksinduses ja vaikuses - mida need inimesele pakuvad? Mida on sellistest kogemustest meie enda kohta õppida ja miks peaksime selliseid väärtusi kaitsma? 

V Külalised

Kuidas näevad meie rabasid inimesed, kellega olen kuue aasta jooksul meie rabades matkamas käinud? Millest nad rabas mõtlevad, kuidas käituvad? Kas eestlane on loodusrahvas? Muuhulgas räägin kõigest sellest, mille kohta on matkalised aastate jooksul kõige enam küsinud.

VI Karvased ja sulelised

Pealtnäha elutu maastik peidab endas pelglikke asukaid, keda hea teadmise ja õnne korral on siiski võimalik kohata. Kes on need asukad ja milliseid kohtumisi on nad mulle pakkunud?

VII Mida sosistab tuul

Meie vanimad loodusmaastikud on vastu pidanud 10 000 aastat. Kuid see ei anna mingit garantiid, et ka tulevikus saaksime rabavaikust nautida. Mõtisklen rabade ja soode saatuse üle ning  valutan nende pärast südant. Aset leiab ühe peatüki lõpp nii raamatus kui minu elus. See on tagasivaade oma teekonnale ja kummardus rabamaastikule - minu suurele õpetajale.