Segamini, kõigest

Tunnen, et pole täitnud lubadusi. Seda siis eelkõige käesoleva blogi viimast sissekannet vaadates. Kuidagi liiga mahukas ajaperiood, mida sügavamalt lahata. Seetõttu proovin selle mõtete ja tundmuste spektri kuidagi robustselt siia kokku klopsida. Lihtsalt, et oleks midagigi talletatud tuleviku tarbeks. Sellised pidepunktid aitavad teinekord end uuesti üles leida kui ümbritsev müra on üle pea kasvanud. Ent […]

Paneme selle plaani paika!

Nädala lõpp on hea aeg tagasivaadete ja uute plaanide tegemiseks. Jagan siinkohal just neid mõtteid, mis muidu fassaadi taha jäävad. Kõige muu kõrval on selle näol ilmselt tegemist üsna iseka sooviga saada iseenda mõtetest natuke paremini aru. Tagasilöögid See on see osa ettevõtmistest, mida enamasti ei taheta jagada. Kuigi maailm liigub rohkem avatuse poole ja […]

Mets kui kalibraator

Päikseline pühapäev. Pärast halli ja pimedat talve mõjub iga pilvitum päev kuidagi eriti kutsuvalt. Lausa hüpnotiseerivalt. Sulaveest tilkuvad kuuseoksad juhatavad mõttelõnga mööda mälukoridore justkui õigete mälualbumiteni. Ees avanev pilt ühtib ligikaudselt mälusopist peegelduvaga. Ja sellised kattuvused kutsuvad meis esile emotsioone. Pean tunnistama, et valdavate miinuskraadide küüsis ei pääse hilistalviste maastike lõhnad veel valla, mistõttu jääb […]

Õhtu täis organiseeritud kaost

Päike muutub iga päevaga ühe heldemaks. Läbi pehmema külma ja viimaste kuusevõrasid läbivate päiksekiirte seadsin sammud looduse rüppe. Kuigi see kõlab ehk imelikult, siis seekord olid näljase hundi rollis mu kuulmismeel. Muidugi on tore ka mõni ilus hetk fotokaamerasse talletada, kuid hing ihkas midagi selgemini tajutavat. Peaaegu, et sõbralikku patsutust õlale. Olen sellest varemgi kirjutanud, […]

Sõbrapäevaseid mõtteid päikese alt

Viimane periood on pakkunud kontrastina pilvisele sügis-talvele erakordselt lahkelt päikesepaistet. Kui varasemalt on sellega kaasnenud suuremad miinuskraadid ja krõbe tuul, siis laupäeval ja tänasel sõbrapäeval oli ka temperatuur kevadiselt leebem. Minu jaoks oli tänane käesoleva aasta esimene päev, mil tõesti õhukoostises midagi värsket ja tärkavat peegeldus. Need on sellised hetked, kus sõnavarast jääb reeglina väheks, […]

Kaks sammu metsani ja minevik kojana seljas

Talviste kuuvalgete ööde võrgutavast aurast olen varemgi kirjutanud. Kahtlustan, et paljude inimeste puhul tekitavad need soovi läbi ekraanil olevate pikslite fotosse sukelduda, kuid isiklik pealehakkamine jääb puudulikuks. See on ka mõneti mõistetav, sest idee üksi või kahekesi öises metsas-rabas hulkumisest tekitab osalt ka kõhedust. Paneksin siiski südamele, et Eesti on üks harukordne riik, kus isegi […]

Elumärk

Laupäeva õhtud on viimasel ajal kujunenud just sellisteks, kus üritan sundmõtteid (keegi käskis, keegi palus või lihtsalt nii on kohane) mitte mõelda. Kui mu mõtted kuhugi vabatahtlikult rännata tahavad, siis ikka maastikele, kust peegeldub vastuseid, mille peale kuskil mujal lihtsalt ei tule. Et möödunud nädalavahetused on valdavalt raskekujulist fotograafiahaigust põetud, siis tänaõhtune atmosfäär meelitab praksuva […]

Meeltest ja elu maitsest

Hall ja külm jaanuarikuine keskpäev. Mere sügavhall toon sunnib paratamatult talle sünget meeleseisundit omistama. Olen vees liikumisega tuntavalt ettevaatlikum kui tavaliselt. Miskipärast ei kõiguta see mu suhtumist vees väljaspool – ikka on vaja kuskil jäämassividel ja liiva- ning paekivipankadel turnida, et mingeid uusi visuaalseid perspektiive fotode jaoks otsida. Vaatan kuidas hulljulged kalakajakad mäsleva mere turjalt […]

-20 ja soe süda

Käre pakane on viimastel õhtutel hinge hellitanud erilise atmosfääriga. Võiks ehk isegi öelda, et meie maastikke saadab galaktiline aura. Usun täitsa tõsimeeli, et võinuks oma varbad peaaegu kuskile lagendiku servale jätta, sest hetkeks tekkis kahtlus, et ei saagi neid isegi pikema soojendamise järel funktsioneerima. Naljatledes leian, et selliste looduselamuste nimel mõni varvas ohverdada ei ole […]

Kuidas kõrgem eneseteadlikkus Su ellujäämistõesnäosust kasvatab

Ma ei räägi siinkohal niivõrd pikemast füüsilisest eksistentsist, vaid tugevamast vaimsest kogemusest, mida saame eluks nimetada. Mõned meist lakkavad kogemast juba nooruses ja navigeerivad sihitult lihakonteineris läbi aja kuni punktini x. Pole just ideaalseim stsenaarium, või mis? Looduskeskkond aga on täiuslik süsteem, milles puudub liigne. Loomulik ressursside ringlus on kui suletud tsükkel, kus tekkivad jäägid kellegi või […]