Näitus “Hämarik”

Tekkis idee lisada alljärgnevalt blogipostituse näol oma näitus, mis käsitleb hämarikulisi maastikke. Algab see üldise sissejuhatava tekstiga, mis tutvustab näituse saamislugu ning kulgeb sealt edasi juba fotode ja neid puudutavate tekstidega. Ilmselt on sagedasemale jälgijale nii mõnigi foto tuttav. Peabki olema – need on ju minu möödunud aasta jäädvustused! 🙂 Read more…

Laske mehed metsa!

Mõte kambakesi talvises metsas ööbimisest oli juba pikalt kuskil mu ajukäärus juuri ajanud. Ühel hetkel kerkis see muude ideealgete vahelt sedavõrd nähtavale, et ignoreerimine oleks võrdunud enesepetmisega. Esiti julgesin kahelda, et kas mehed, kes igapäevaselt kuskil sambla sees ei rooma, võiks üldse vedu võtta. Kuid üllatuslikult ei nõudnud eelkinnituse kättesaamine Read more…

Kuidas võtta maastikel matkamisest enam ehk eelhäälestuse olulisusest

Viimastel matkadel olen muuhulgas kõnelenud loodusmaastike (eeskätt raba) tähendusest ja sellest, kuidas meie hoiak või suhtumine neisse määrab suuresti ära ka nende võimekuse meid positiivselt mõjutada. On küll väga pikk lause, kuid oma sisu poolest ju täiesti loogiline. Lausa iseenesestmõistetav! See on ju kõigega elus nii. Olen hakanud mõtlema, et Read more…

Segamini, kõigest

Tunnen, et pole täitnud lubadusi. Seda siis eelkõige käesoleva blogi viimast sissekannet vaadates. Kuidagi liiga mahukas ajaperiood, mida sügavamalt lahata. Seetõttu proovin selle mõtete ja tundmuste spektri kuidagi robustselt siia kokku klopsida. Lihtsalt, et oleks midagigi talletatud tuleviku tarbeks. Sellised pidepunktid aitavad teinekord end uuesti üles leida kui ümbritsev müra Read more…

Peegeldused Pedassaarelt – mõtteid märkamisest ja hetkes olemisest

Olen mitu nädalat hoogu võtnud, et vedada üks pikem mõttelõng siinsetele ekraani veergudele. Paradoksaalsel kombel ei ole minu silmis tegemist mitte kohustuse, vaid vajadusega. Mõtete kirjapanemisest on minu jaoks kujunenud justkui omamoodi väljahingamine. Ikka selleks, et saaksin siis jälle uusi ideid, mõtteid ja kogemusi sisse ahmida. Ja selleks, et saaksin Read more…

Mets kui kalibraator

Päikseline pühapäev. Pärast halli ja pimedat talve mõjub iga pilvitum päev kuidagi eriti kutsuvalt. Lausa hüpnotiseerivalt. Sulaveest tilkuvad kuuseoksad juhatavad mõttelõnga mööda mälukoridore justkui õigete mälualbumiteni. Ees avanev pilt ühtib ligikaudselt mälusopist peegelduvaga. Ja sellised kattuvused kutsuvad meis esile emotsioone. Pean tunnistama, et valdavate miinuskraadide küüsis ei pääse hilistalviste maastike Read more…