Ööbimisega matk on midagi, mis pakub kaasaegsele inimesele hetkelist väljapääsu lämmatavast inforuumist. Tähtajad, kohustused, tööülesanded, pere, vajadus olla iga päevaga parem ja edukam…see kõik on osa elust ja igaüks meist peab ise tajuma, kuidas ta selle kõigega suhestub. Sõltumata inimese eripärast on üks asi selge – igapäevase (valdavalt mõistusega) rabelemise vahele mõjub üks täielik väljalülitus ja metsikusse loodusesse eemaldumine kui sõõm värsket õhku umbses ruumis viibinule.
Vaata ka seda, kuidas Osooni saatega soosaarel ööbimas käisime: https://etv.err.ee/1061740/metaloodusega-rabas
Looduskogemusel on väga erinevaid tasandeid, alustades jalutuskäigust pargist või kulgemisest mugaval laudteel kuni ekstreemsete katsumusteni välja kaugetel tühermaadel. Kui üks tunnike rohealal võib mõjuda tujutõstvalt ja rahustavalt, siis ööbimisega retk loodusmaastikel pakub enamasti midagi sügavamat, mida ei olegi nii lihtne seletada.
Siin ja praegu – mida ikkagi pakub ööbimisega rännak?
Ühe sellise retke ettevõtmisel tasub teha endale teene ja lülitada telefon välja. Äärmisel juhul võib kaaluda ka näiteks telefoni lennurežiimile lülitamist ja vastu võtta ainult väga kriitilise tähtsusega kõned. Oluline on meeles pidada, et see on aeg iseendale.
Kui palju on meil tänasel päeval võimalusi langetada otsuseid ainult selle ruumi ja info piires, mis meil viibival hetkel käeulatuses on? Väga vähe! Looduses rännates aga just selline maailm meile avanebki. Me oleme päriselt kohal ja meil tuleb langetada terve rida valikuid. Kas kulgeme üle rabasaarte või rändame üle lageraba? Kuhu jääme ööbima? Kas kasutame soodsaid jääolusid ära ja kulgeme üle jäätunud rabajärvede? Selle kõige kõrval ei oma sellisel teekonnal tähtsust, mis elu saadab meid väljaspool meie seiklust. Kas me oleme juuksur, insener, tippjuht või disainer – loodus ei hooli. Sel hetkel oleme kõigest üks hingeline oma kõige inimlikemate vajadustega.
Sellisel teekonnal tekib meil mitmeid tunde aega olla metsavaikuses iseendaga. Kuna igasugune infomüra kaob, siis võime suure tõenäosusega jõuda suuremate ideede ja mõteteni, mida me polegi saanud iseendaga arutada. Julgen öelda, et pikem looduses viibimine pakub teatavat mõtteselgust, sest me ei koorma enda igapäevaste tühiasjadega.
On ammuteada tõde, et värskes õhus maitseb ka toit kõige paremini. Kui mugavas igapäevaelus võib toidu valmistamine ja söömine muutuda tuimaks kohustuseks, siis looduses kaasneb sellegagi omamoodi maagia. Pärast päevast rändamist mõjuvad lihtsad lõkketoidud jumalike roogadena. Olgu nendeks siis sütes tehtud õunad mee ja kaneeliga või (isepüütud) kala.
Parim aeg öömatkaks on…
Igal aastaajal on oma nägu ja omamoodi mõju inimese psüühikale. See võib kõlada üllatuslikult, kuid isiklikult eelistan ööbimiseks kõige enam aastaaegasid, mis jäävad väljaspoole suve – talv, kevad ja sügis. Miks? Esiteks on karge õhuga palju parem magada. Teiseks jääb nendesse perioodidesse palju putukavaba aega. Saab rahus lebada lõkke ääres või lebomatil ja vaadata taevasse.
Eriti tooksin välja talve ja varakevade. Talvise pimedusega sulgub inimene rohkem endasse ja seetõttu on talvised rännakud minu jaoks enam vaimsed kui füüsilised. Lisaks mõjub külmal ja pimedal ajal õhtune lõke väga eriliselt.
Varakevadel jällegi on õhus tunda esimesi tärkamise märke. Saabuvad esimesed metsalaulikud ja ninna jõuavad kauaigatsetud lõhnad. Sellistel hetkedel saad aru, et miski pole iseenesestmõistetav.
Tegevused matkal
Olen seda meelt, et ühe tõelise rännaku juurde võiks kuuluda erinevaid elamusi. Talvisel ajal on väga äge ületada suuremaid veekogusid matkauiskudel. Soojal perioodil tasub jällegi mõelda, et kas saaks osa matkast läbida mõne veevahendiga (paat, SUP-laud, kanuu vms.). Võimalusi on tegelikult lõpmatult ja piiranguks vaid fantaasia.
Ka toidu valmistamine võib olla täiesti eraldi teema, mida matkal käsitleda. Pikematel rännakutel on kuivtoidud omal kohal, kuid üks-kaks ööd looduses viibides tasub minuarust täiesti kaaluda millegi naturaalse ja ehedama valmistamist. Miks mitte püüda ise teekonnalt kala ja valmistada sellest endale üks kalasupp või lõkkekala!
Vastavalt enda karastatusele ja aastaajale tasub võimalusel leida aega ka suplemiseks. Elamuse mõttes on minu jaoks kõige erilisemad augustiöised ujumised rabalaugastes tähistaeva all.
Kõhklused – kas see on mulle?
Pea meeles, et teekonna raskuse saab endale ise valida. Tugevas füüsilises vormis inimene võib eelistada väga väljakutsuvat ja rasket matka ning tõenäoliselt oskab selline inimene endale ise sobiva marsruudi leida. Kuid see ei tähenda, et sportlik inimene ilmtingimata end loodusesse piitsutama läheb. Pean end ise keskmises füüsilises vormis olevaks inimeseks ja valin iga kell sellise rännaku, mis pakuks mulle füüsilise koormuse kõrval ka mõnusat aega iseendaga olemiseks ja hetki looduse jälgimiseks.
Ülivõimekate looduses hulkujate ja loodusest mittehuvituvate inimeste vahele jääb aga suur hulk hingelisi. Viimane periood minu elust on näidanud, et sageli pole nendel inimestel võimalust minna kuskile inimtühjadele aladele ennast otsima. Ei leita kaaslasi, pole sobivat varustust ja üksi ei julge metsas ööbida.
Sellest lähtuvalt olen enda üheks uue aasta suunaks võtnud just selliste matkade eestvedamise. See tähendab, et huviline (olgu neid üks, kaks, kolm või neli) võtab minuga ühendust ja arutame asja kuni leiame idee, mis teda kõnetaks ning oleks füüsiliselt ka vastuvõetav. Lisaks vaatame üle, kas ja mis varustusega saan mina teda aidata. Täiendan varustust pidevalt, et saaksin kriitilisemad elemendid omalt poolt pakkuda. Matkaline ise peab end suutma vaid vastavalt ilmaoludele riietada. Magamiskott, rippvoodi jms. pakun vajadusel omalt poolt. Samuti räägime läbi toidumenüü.
Kui käesolev jutt sind kuidagi kõnetas ja sooviksid rohkem infot, kirjuta mulle julgelt romet.vaino@gmail.com. Kui ise ööseks metsa ei taha tulla, saada sõber või kaaslane. 🙂
0 Comments