Käre pakane on viimastel õhtutel hinge hellitanud erilise atmosfääriga. Võiks ehk isegi öelda, et meie maastikke saadab galaktiline aura. Usun täitsa tõsimeeli, et võinuks oma varbad peaaegu kuskile lagendiku servale jätta, sest hetkeks tekkis kahtlus, et ei saagi neid isegi pikema soojendamise järel funktsioneerima. Naljatledes leian, et selliste looduselamuste nimel mõni varvas ohverdada ei ole kuigi kõrge hind. Mis need pakaselised õhtud nii kosmiliseks siis teeb?
Olen veendunud, et loodus loob võimsat analoogiat meie igapäevasele elule, millel on looduskeskkonnaga iga päev üha vähem pistmist. Siiski mõlemal juhul on meil selgelt valida, kas paneme end ohvri või igavese õpilase rolli. Viimane on neist tunduvalt tervislikum ja olen püüdnud seda mõlemas maailmas maksimaalselt välja kanda. Loodus on aidanud mul seda inimeste seas isegi tugevamini juurutada.
Käik loodusesse ei tohiks olla ette määratud. Visioon sellest, kuidas meil on hästi mugav olemine, putukad puuduvad, temperatuur on täpselt paras, puuduvad olukorrad, mis tekitaks hirmu või väljakutseid…see ei saa olla ühe tõelise looduskogemuse eelduseks. Otse vastupidi – astugem tundmatusse ja olgem avatud. Üksnes nii saame tõsta oma eneseteadlikkust ja võtta puuvõrade või turbasambla vahelt kaasa julgeid ideid.
Praegused lummavad kuuvalged ööd pakuvad just midagi sellist. Autost välja astudes tungib kuiv ja külm õhk otse kopsudesse ja jäsemed on teatavas šokis keskkonnavahetusest. Lagedaid välju ja metsatukkasid saadab eriskummaline vaikus, mis on iseloomulik just sellistele madalatele temperatuuridele. Aeg-ajalt rikuvad seda metsast kostuvad tugevad raksakad. On tegemist metsloomade või puutüvesid pureva pakasega – see jääbki praegu saladuseks.
Ja see valgus! Õrn lumevaip ja Kuu kahvatu kuma serveerivad nägemismeelele visuaalse delikatessi. Midagi, mille vastu ülejäänud aastaajad naljalt ei saa. Maapinnalt peegelduv külm ja leebe kuuvalgus joonistab meile hoopis teistsugused puud kui oleme harjunud seda igapäevaselt nägema. Kirsiks tordil on hiiglaslikud varjud, mida Kuu hetkeline kõrgus parasjagu tekitab. Maastik oleks justkui haldja tolmuga kaetud ja seejuures (tänu varjudele) eriliselt ruumiline.
Minu kui algaja fotograafi huvi on see galaktilisus talletada. Tõsi, -20 kraadi juures jääb analüüsiks ja mõttetööks vähe aega. Näpud ja varbad valutavad, kuid vaatepilt paneb seest niivõrd elama, et tunnikese pean kindlasti vastu.
Kaamerat seadistades ja võtteid oodates tekib minus eriline nägemus fotograafi rollist. Omistan oma tegevusele erilise tähenduse ja see on tegelikult põhimõte, mida ka igapäevaselt oma eludes järgima peaksime. Mida rohkem suudame tähenduseta siblimisi oma elust välja filtreerida, seda maagilisemaks kõik muutub. Jõuan mõelda, et ühe piltniku eesmärkide hulka võiks kuuluda soov panna inimesi märkama ja õpetada neid nägema. Miks? Sest tugineme oma eksisteerimises valdavalt nägemismeelele ja seetõttu silmade kaudu omistatava info väärtus devalveerub pidevalt. Nägemisega on nagu mugavusega – kaob võime märgata lihtsaid, kuid õnnelikuks tegevaid asju oma eludes.
Ja veel – mõelda vaid, et seisan siin keset lagendikku kuuvalgel ja püüan ikkagi Päikese valgust. Midagi, mis alustab oma teekonda 150 miljoni kilomeetri kauguselt, peegeldub siis umbes 400 tuhande kilomeetri kaugusel Kuu pinnalt ning siis minu jalge ees olevalt lumelt ja loob kulminatsiooniks sellise kosmilise olustiku. Kusjuures see valgusvihk on sõna otseses mõttes tükikese kosmilisust oma teekonnalt kaasa haaranud. Ja mina väike inimene püüan seda siin nagu liblikat aasal.
Omaette peamurdmist tekitavad üksikud tammed, kes siin lagendikel vapralt vastu on pidanud. Mulle tundub, et tamm on üks iseseisvamaid puuliike meil. Neil ei paista märkimisväärset igatsust ei teineteise kui ka teiste puuliikide järele olevat. Viimase aja lugemise põhjal on minu suhtumine puudesse oluliselt muutuma hakanud. Ma käsitlen neid hoopis elavamana kui varem. Võib isegi ehmatavalt mõjuda, et neil on inimestega väga palju ühist.
Nimelt on tegemist väga sotsiaalsete eluvormidega, kes üldjuhul vajavad kaaskonda. Väidetavalt elavad päris üksikud ja isoleeritud puud vähem kui need, kes kasvavad kellegagi koos. Maha langenud või raiutud puid toidetakse läbi juurestiku edasi isegi kuni sajandeid. Seejuures aias omapead kasvavaid kultuurpõõsaid võiks käsitleda kui kurte ja tummasid – neil puudub sotsiaalsus ja side aiataha jääva võsaga.
Selline taustainfo paneb paratamatult mind läbi mängima erinevaid stsenaariume ümberringi paiknevate puudega. Milline on nende elutee olnud, kas nad on kellestki eraldatud, miks just nemad on alles jäänud, kas nad suhtlevad teineteisega, kui kauaks nad püsima jäävad. See on täiesti erakordne maailm, mis kõlab muinasjutuna, kuid tugineb suuresti teadusele. Ja jällegi selle taga peituv analoogia on võimas vahend inimese elu paremaks lahti mõtestamiseks.
Külm tekitab kätes ja jalgades juba teravat valu, nägu on tundetu. Valguse püüdmiseks ei jätku enam füüsilist ressurssi ja olen sunnitud sammud auto poole seadma. Ometigi tunnen, et läbi selliste raskete tingimuste võtsin endaga sealt sellest hetkest rohkem kaasa kui mistahes kergest jalutuskäigust päikeselises ilmas.
