fbq('track', 'ViewContent');

Laupäeva õhtud on viimasel ajal kujunenud just sellisteks, kus üritan sundmõtteid (keegi käskis, keegi palus või lihtsalt nii on kohane) mitte mõelda. Kui mu mõtted kuhugi vabatahtlikult rännata tahavad, siis ikka maastikele, kust peegeldub vastuseid, mille peale kuskil mujal lihtsalt ei tule.

Et möödunud nädalavahetused on valdavalt raskekujulist fotograafiahaigust põetud, siis tänaõhtune atmosfäär meelitab praksuva tulekolde abil lõpuks mõtteid sõnavormidesse valama. Intensiivne töö ja teistele kingitud aeg jätab paratamatult kuhugi ka jälje. Püüan seda nüüd korvata ja anda endast elumärki.

Eelmisel nädalal oli erakordne moment, kus prognoos päikselisele laupäevale vankumatult läbi nädala püsis ja lõpuks täidegi läks. Harrastuskalastajana tean, et esmaspäeval-teisipäeval ei tasu laupäevast prognoosi kuigi tõsiselt võtta. Ka sel korral ei võtnud tõsiselt, kuid lootused olid suured. Eriti sellise sombuse talve taustal.

Juba hommikul võtsime sõbraga suuna Pakri poolsaare suunas. Miks jälle sinna – vot ei tea! Julgen seda juba oma teiseks koduks nimetada. Tõenäoliselt on paikadega samuti kui inimestega – ühel hetkel jooksed juhuslikult kokku ja võib jääda terveks eluks su kõrvale. Mulle tundub, et need sõbrunemised konkreetsete kohtadega kujunevad mingisuguste sisemiste äratundmiste toel. Mõnest paigast kohe õhkab midagi enesesarnast. Midagi, mis hakkab alateadvuses isiklike kogemustega võimsalt seoseid looma.

Sel päikselisel päeval andis mu mõttekäigule eriliselt tooni just pankrannik. Lihtsustatult võiks seda pidada ju kõigest üheks gigantlikuks paekivi lahmakaks. Kuid liikudes pangalt alla ja seistes selle monstrumiga silmitsi, hakkad märkama erinevaid kihte. Igaüks tunnistus erinevast ajajärgust. Loodusjõudude abil võivad need igalpool isemoodi välja paista. Siin märkad suurt savist seina ja mõnisada meetrit eemal pole sest jälgegi, taimestik on kõik oma kaitsva tiiva alla võtnud. Ja inimene on just samalaadi “sibul” – kihiline olend.

Just nagu selles pangas on kihid, tundub inimeses olevat emotsionaalsete kogemuste kihid. Ilmselt kuluvad ka need, sest kõike lihtsalt ei jõua talletada ja ajahammas teeb oma töö.

Tuul, pilvisus, päike ja maastik ise tekitavad impulsi, mille variatsioonide spekter on lõputu. Ja seesama impulss võibki puudutada just üht konkreetset kihti meist. Need võivad olla näiteks lapsepõlve mälestusted ja ilma, et me teadlikult tunnistaks, võib meie alateadvuses juba mõni rõõmus seik end ilmutada. Ja nii võib alguse saada sümpaatia mõne erilise looduspaiga vastu. Sellest saab nagu inimene, keda alles kohtasime, kuid tundub, et oleme juba kui vanad tuttavad.

Veel üks tore seik teadvuse ja alateadvuse puudulikust koostööst ilmnes päikeseloojangueelsel einestamisel. Nimelt võtsin ampsu lõkkevorsti, mille kamraad oli vahepeal lõkkekohal küpsetanud. Ja murdosa sekundiga meenusid mulle lapsepõlves maitstud toomingamarjad, toomingaõied ja selle koore iseloomulik lõhn. Pani esiti pead vangutama, kuid lõpuks mõistsin, et vorstid grilliti toomingast varraste otsas ja äsja kogetu pani lihtsalt muigama. Põnev kuidas haistmis- ja maitsemeele puhul jõuavad meile reeglina enne emotsioonid ja alles siis püüame seda kuidagi tõlgendada.

Fotograafia tulekuga on minus tekkinud raske konflikt. Kumb ma siis õieti olen – fotograaf või kalamees? Pildistav kalamees? Või kalastav fotograaf?

Minu viimased käigud on viinud mind udustele maastikele. Tõsi, Eestis vist praegu uduvaba piirkonda polegi – seega ei midagi erilist! Kuid udu annab kuidagi eriti ilmekalt edasi unisust ja väsimust. Et kui loodusel oleks tõepoolest tujud ja olekud, siis udu võiks tõesti peegeldada rammestust ja hingetõmmet. Inimesed on kevadeks väsinud, miks mitte ka loodus!

Ajab haigutama?

Fotohuvilisena leian, et ega me ühel hetkel ei saagi enam mingisuguseid ainulaadseid paiku või maastikke juurde otsida. Kuskilt läheb piir. Kuid tingimused on igaveses muutumises. Kunagi ei tea milline visuaalne kompott kokku segatakse – palju on valgust, palju pilvisust, palju tuult… Seetõttu ei viinud paks udu mind kodust üldse mitte kaugele. Jõudsin vaid mõelda, et kasepuud võiksid udus toredad paista ja järgmine hetk oli sisetunne mind ühte võimalikku kohta viinud.

Pildistamisest rohkem vaatasin lihtsalt neid puid läbi udu ja mõtlesin, et miks see kehvem nähtavus ikkagi sellise teistsuguse meelelise oleku tekitab.

Üks tekkinud idee oli, et udu tekitab huvitava optilise filtri, mis neelab suure hulga müra. Objektid kaovad ja ajul jääb vähem analüüsida. See on kui meditatsioon nägemismeelele!

Näib, et titaanid vajavad ka piisavalt hingamisruumi.

Eelpool väljakäidud dilemma (kalamees vs. fotograaf) lahendati täna vastukaaluks teistmoodi – otsus oli minna eeskätt kalale. Hall ja udune ilm on üldiselt meriforellile väga meelepärane. Soodsad tingimused, milles üks tõeline murdja liikuda võiks. Kui ta täna kuskil ka liikus, siis kindlasti mitte minu piirkonnas. Veetsin tunde ligi nullkraadises vees oma õhukeste kahlamispükstega. Kuigi soe pesu oli all, hakkas külma hammas lõpuks ikka teravalt peale.

Just visuaalselt nii meelitav meri on füüsiliselt nii ebainimlikult külm.

Kalapüügist põnevamaks osutus seekord turnimine Muraste veealustel liivakivi pankadel. Vahel oli võimalik kaldast kuni sajakonna meetri kaugusele minna kuni hakkasid märkama veealuseid “kuristikke” ja üüratuid murdunud liivakivi kamakaid. Lausa kontrollimatult hakkas kujutlusvõime looma pilte suurest iherusest, kes kuskil hämaras praos teravalt saaki jälgib. Kuigi õnn seekord ei naeratanud, oli saadud emotsioon täpselt sama positiivne kui olnuks see koos saagiga. Kirjutasin sellest ka kunagi varem, et ideaalis võiks inimese töö olla just samasugune nagu mulle on kalapüük – kui pole hea päev, olen siiski saadud võimaluse eest tänulik ja päev on juba ettemääratult korda läinud.

Enne rannikult lahkumist kiskus ikka vägisi veepiirile tagasi. Oli ju vaja lainete sees põlvitada ja peaaegu kõhuli püherdada, et paremaid kaadreid saada. Ma ei tea miks, aga tabasin end mõtlemas väljalülitamisest ja autopiloodi kaotamisest. Et vist see on see suurim väärtus, mis argurutiinist irdumisega kaasneb. Sest tundub, et mõni inimene ei satugi oma teekonna vaatleja või analüüsija rolli. Isegi mitte ühe inimelu jooksul.

Hämarduv rannik. Lainete “pintslitõmbeid” võiks lõpmatuseni jäädvustada.

Ma ei usu, et inimene peaks end käsitlema kui midagi staatilist. Midagi, mis saab ühel hetkel valmis. Isegi robotid ei saa valmis – tarkvara uueneb pidevalt. Tuleb olla valmis end pidevalt taasleiutada. Ja selleks ongi vaja võtta aega, et teelahkmetel teadlikke otsuseid langetada.

Piiratud versus piiramata maailm

Juhtusin juhuslikult nägema Eesti Muusikaauhindade galat ja minu jaoks peegeldus mitmete artistide tegemistes just seesama oskus end taasleiutada. Täpselt nii nagu puud ei kasva laudsirgelt, et ole ka inimese elutee joonlauaga tõmmatud. Et saada artistiks, tuleb inimesel ilmselt leida see parim osa endast ning seda arendada. Isegi siis kui see on kõrvalseisjate jaoks naeruväärne.

Ühel hetkel loksub tasakaalupunkt paika ja enesekindlus läidab justkui uue majaka, mille järgi ülejäänud ühiskond orienteeruma hakkab. Artist märgib end kaardile. Järgneb tunnustus. Muide, see ei ole teisiti muudes ettevõtmistes!

 

Nagu igas monumendis, on selle saamisloos palju korrapärasust. Parimas lõpptulemuses mängib olulist rolli ka kübeke juhust.

 

 

Kui soovid üksi või seltskonnaga ühe (miks mitte ka rohkem!) inspireeriva päeva looduses veeta, anna sellest kindlasti teada romet.vaino@gmail.com. Saame koos mõelda, mis oleks äge piirkond ja mis mõtteid võiks mõlgutada. 🙂


0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga