Saapad jalast ja seljakott seljast. Kõndisin edasi-tagasi oksarisul, et ebameeldiv tundetus jalgadest ajutiseltki kaotada. Väänasin sokid kuivemaks ja juba oligi aeg paelad uuesti kinni siduda. Sellest hetkeks jäi mind mõneks kilomeetriks painama mõte, et tänapäeva inimene on nagu jalg niiskes saapas. Vahetu kontakt välismaailmaga on minimaalne, hoitakse end piiratud ruumis nii füüsiliselt kui vaimselt ja paratamatult viib see ühel hetkel “villide” tekkimiseni. Et loodus tundub liiga kauge ja hoomamatuna, siis on lihtsam majade katustel turnida ja võtta riske linnalises keskkonnas, kus eneseotsimise hind on kordades kõrgem. Mõne eksperimendi eest pead elu lõpuni liisingut maksma.


Kruusatee kasuks otsustades pidin ise lõivu maksma distantsi pealt. Pikad sirged mõjusid vaimses mõttes kurnavalt ja tõenäoliselt hakkas seeläbi ka valu jalgades endast üha suuremat märku andma. Sõltumata raskustest tundus mulle endale, et mõte suplusest rabajärves pigem tõstis mu tempot. Haarasin tee pealt veel kaasa peotäie põdrakanepit, mis mõjus kui üks käegakatsutav komponent minu lõplikus visioonis. Üks väike detail andis justkui ajule mõista, et varsti olen kohal. Huvitav on veel see, et alateadlikult oleme meistrid iseenda petmises. Eriti asjades mida me ei soovi teha. Kuid teadlikud mängud iseendaga on oluliselt raskemad ja neid on vaja harjutada. Väidetavalt seisnebki tippsportlaste edu valem enam vaimses kui füüsilises treeningus.


Kuidagi prohvetlikult mõjus nüristunud meelele seltskond haavalumikuid, kes olid koondunud teele. Kuna liblikad olid üle keskmise julged, siis pikemat mõtlemist ei olnud – kohe kõhuli maha, et lähemale roomata. Tõenäoliselt oli rusutud matkamees sedavõrd humoorikas vaatepilt, et tiivulised ei kiirustanudki kuhugi ära.


20160623_184416

Võtsin jalad uuesti alla ja otsustasin, et nüüd kõnnin sirge seljaga ööbimiskohani välja. Tahaks ju ujuda ka! Soise kaasiku lõhn asendus peagi tugeva männi lõhnaga. Putukaid jäi vähemaks. Entusiasm kasvas.


Tänavjärve ümbruse männimetsad

Tänavjärve ümbruse männimetsad

Tänavjärve juurde jõudes tabas mind ebameeldiv üllatus paljude telkijate ja lärmakate seltskondade näol, kuid õnneks on tegemist suure järvega ja inimesed liiga mugavad, et oma autode juurest eemale telkima minna. Kõndisin mööda liivast järve kallast inimestest võimalikult kaugele ja viskusin siis väsimusest liiva sisse külili. Kiskusin saapad jalast ja surusin jalad liiva sisse. Kell oli ca 20 jaanilaupäeva õhtul.


Tänavjärve liivane kallas. Justkui äkitselt kui oaasis keset kõrbe.

Tänavjärve liivane kallas. Justkui äkitselt kui oaasis keset kõrbe.

Väikse pusimise peale leidsin ka sobiva viisi oma telkmantli ja sääsevõrgu ülesseadmiseks. Panin tulele vee, mille ojast tühja pudeliga kaasa tassisin. Ikka selleks, et säästa oma joogivett. Keevat vett oodates jõudsin lõpuks ka järve hüpata. Arvestades, et jalad olid kõikvõimalikest kohtades hõõrutud ja marraskil, siis esimene reaktsioon kõige meeldivam just polnud. Ilmselgelt väljusin järvest elavamana kui sinna läksin: raskused olid unustatud ja enam mittekleepuv keha võib vahel tunduda kui jumala oma. Et ainult sellega mitte piirduda, viskasin kuuma vette kaasa haaratud põdrakanepi ja lasin sel korralikuks tumedaks teeks tõmbuda.


Askeetlik laager

Askeetlik laager

Sellise koormuse järel ei ihanudki suuremat sööki. Lebasin liival ja nautisin teed. Tuul oli raugemas ja taevas lubas helget ööd. Päevased läbielamised tundusid tagantjärgi positiivsetena. Ikkagi midagi teistsugust, mis tunnetuslikult aitab elulistest kontrastidest paremini aru saada. Igapäevane saab erilise tähenduse. Ilmselt on siin teatud analoogia reisimisega. Et kui tuled välisriigist tagasi, hakkad kodust elu teisiti nägema. Ma arvan, et kui kõik loodusretked piirduvad laudteede ja ilma igasuguste ebameeldivusteta, siis lõplik elamus ei saa ka kuidagi maksimaalne olla. Oleme harjunud loodust “vaatamas” käima, aga unustame ära, et lisaks silmadele on meil ka teised meeled ja nende taga peituv aparaat, mis vajab ka teistsuguseid impulsse.


Põdrakanepi tee. Rännakult korjatud saadused vallandavad hoopis teistsuguse tunde kui kaasa ostetud toiduained. Mingisugune ürgne rahulolu jahisaagist.

Põdrakanepi tee. Rännakult korjatud saadused vallandavad hoopis teistsuguse tunde kui kaasa ostetud toiduained. Mingisugune ürgne rahulolu jahisaagist.

Mina sain oma uute impulssidega vahetult pärast tee joomist kostitatud. Kohe nii, et ühel hetkel ei suutnud neid enam vastugi võtta ja tekkis instinkt lihtsalt põgeneda. Nimelt ilmutasid end juba vee keetmise ajal lisaks üksikutele sääskedele ka mõned kihulased. Tugevamad kokkupuuted nende putukatega mul varasemast puudusid. Ent need üksikud hammustasid väga valusalt. Hämardudes hakkas need justkui poolduma. Ööle mõeldes veeretasin end hetkeks sääsesvõrgu alla – ka sealt tuli putukate armee sihikindlalt läbi.


Võib öelda, et ühel hetkel hingasin kihulasi sisse nagu õietolmu ja pühkisin neid kipitavatelt kätelt orgaanilise liivana. Hoolimata putukatõrjevahendist tundsin, kuidas “nõgese kõrvetus” üle kaela ja näo voolas. Keset kihulaste massi pakkisin asjad kiirelt kokku ja mõistsin, et mõnusast jaaniööst seekord midagi välja ei tule. Et kõik õlekõrred olid pidustustel, tuli leppida reaalsusega, mis nõudis liikumist hommikuni. Peatuskohast lahkusin jooksusammul, et vaid nendest närivatest putukatest vabaneda.


Ainus meeldiv nüanss selles ootamatus ebameeldivuste tormis oli kaunis õhtune rabamaastik.

Ainus meeldiv nüanss selles ootamatus ebameeldivuste tormis oli kaunis õhtune rabamaastik.

Ohh kaunis jaaniöö…
Categories: Üldised mõtted

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga