fbq('track', 'ViewContent');

Käisin keset nädalat looduses. Pehme ilm oli lumes ja jääl liikumise muutnud raskeks. Vähe sellest, et mina inimesena pidevalt läbi jää astusin – mis küll põtrade, sigade ja kitsede jalad taluma pidid!

Esimesed päiksekuma ja plusskraadidega ilmad tekitavad alati omapärast rõõmu. Keha justkui tunnetaks, et midagi sooja ja valgusküllast on ees ootamas. Ja kuigi ma hakkan vahel kahtlema, et kas pole see mitte illusioon, siis märgid looduses toetavad mind. Nii ka kolmapäeval. Puulatvades oli kuulda tihaste laulu, kaugemal metsas oli kuulda kotkaste rõõmustavat hüüdu. Tekkis tunne, et midagi head on ees ootamas.

Ootamatult läbisid hilistalvist vaikust mitmed püssipaugud. Muidu loomade poolest üsna rikas piirkond oli kuidagi hõre. Siin-seal leidus mitmeid põtrade asemeid, kuid loomi endid ei olnud kuskil näha. Tabasin siis end mõttelt, et ei põgene loomad ainult mitte otsese hirmufaktori eest, vaid sageli kandub see emotsioon lainena üle metsamassiivi ja puudutab ka eluvorme, kes algset kollet ei tajugi.

podra ase

Kabujalakesed. Noore põdra ase hilistalvises lumes.

Ärevust oleme kindlasti märganud koduaias kui linavästrikud või varblased kassi tegemiste tõttu häält tõstma hakkavad. See laine võib omakorda kanduda järgmiste loomadeni, kes võtavad kaitsepositsiooni teadmata hirmu tõelist allikat. Nii ka metsas – sõnum levib kulutulena. Kusjuures just helilisel kujul. Hääl on justkui universaalne keel, mille tähendust oskavad aimataka teineteisest kaugel seisvad loomad. Ka meie, inimesed, tunneme ärritunud looma hääle järgi ära. Tonaalsuse kõikvõimsat mõju kasutatakse ka inimestevahelises kommunikatsioonis edukalt ära. Selle peale on ehitatud näiteks müügimaailm. Teatavasti määrab sõnumi rohkem ära tonaalsus kui sõnad, mida välja ütleme. Pidagem seda meeles ka omavahelisel suhtlusel.

Inimestena jääb meil suur osa sellistest helidest ka kuulmata. Meie kõrvad suudavad kinni püüda ainult ühe kitsa sagedusvahemiku helid. Ka terve ookean tegelikult laulab, kuid meie kuuleme ainult enda hingamist ja kivide kukkumist, paatide loksumist, metalli kolksumist. Naljaga öelduna olemeke kui puudega eluvormid keset metsikust, kes kuidagi ei suuda hoomata seda, et õhus on helide kujul lõpmatu hulk informatsiooni, mille järgi looduses elulisi otsuseid tehakse.

2014-02-24 12.56.37

Kes tegi?

Inimestena on meil oma “džungel” hoomamatu hulga helidega, millest suuremat osa me teadlikult oma peas läbi ei töötlegi. Mingi osa sellest tõepoolest pääseb otse meie kõige hapramasse punkti – alateadvusse. Et alateadvust on raske kaitsta, siis on soovitav  valida millises sotsiaalses keskkonnas me viibime. Negatiivne informatsioon võib olla nagu vingukaas – hingad teadmatult sisse ja elukogemus lõppeb. Tõsi, informatsiooni puhul on perspektiiv pikem ja äkksurma ei saabu, kuid see ei muuda nähtust ohutumaks.

Siiski on meil teatud ulatuses võime negatiivsusesse nakatunuid ravida. Nimelt toimub tänavatel, ühistranspordis ja linnatänavatel lõputu ping-pongi ahelreaktsioon. Kerge on vastata eikusagilt saabuvale negatiivsuse puhangule agressiooniga, kuid see üksnes jätkab seda lõputut jäda. Mida kaugemale pall algsest servist jõuab, seda rohkem kannatavad asjasse mittepuutuvad inimesed. Ent see negatiivse vindiga serv on enamasti võimalik ka vastupidiselt pöörlema panna. Tuua inimeste näole üllatuse ja rõõmu. Ka see võib teinekord jõuda kaugele, asjasse täiesti mittepuutuvate inimesteni. Näiteks võivad komplimendid võõralt positiivselt puudutada seltskonda, milles see kogemus paljastatakse.

Ole kellegi võõras!


0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga