Üks soolane hingetõmme põhjarannikul.

Üks soolane hingetõmme põhjarannikul.

Inimesele on antud viis tublit abimeest: haistmine, kuulmine, nägemine, kompimine ja maitsmine. Iga meelega suudame opereerida kujuteldava skaala teatud vahemikus. Terve loomariigi kontekstis saame öelda, et kõigile on antud midagi ja mitte kellelegi pole antud kõike. Ehk siis ühed loomad elavad ühes heliruumis ja teised teises. Need võivad ka kattuda. Näiteks delfiinid reageerivad inimhäälele, kuid suhtlevad omavahel sagedustel, mida inimkõrv ei erista.

Võime vaid fantaseerida kui kirev ja lärmakas oleks maailm (nii ookeanid kui maismaa elupaigad) kui suudaksime tajuda tervet elektromagnetspektrit koos täieliku helide sagedusvahemikuga. Siit ka tõde elust enesest – see, et me midagi ei näe või ei kuule, ei tähenda, et seda olemas poleks!

Minevikust tõi inimese tänapäeva eelkõige nägemine. Teiste meelte võimekus taandus selle taustal. Siiski ei saa öelda, et oleksime seeläbi kuidagi tundetumaks muutunud. Vähemalt mitte siis kui hindame inimese meelte võimekust teoreetiliselt – nähtav valgus lainepikkusega 380-760 nm, kuulmisulatus 20st kuni 20 000 hertsini. Loetelu võiks jätkata teiste meelte opereerimisskaala numbrilise väljendamisega. Mõte jääb samaks – need on üldkehtivad numbrid, mis kõiguvad vähesel määral sõltuvalt isendist.

(Elu)ohtliks muudab olukorra see, et oleme oma potentsiaali (ehk siis meile antud meelte) rakendamise osas sisuliselt taandarenenud robotlikeks mehhanismideks. Toimimiskeskus on nihkunud alateadvusest mõistuse külma tagatuppa, kus tunnetuslikku poolt ei tunnistata. Loeb analüüs, numbrid, ratsionaalne kaalutlus, tuleviku projekteerimine mineviku baasil, edu otsimine loogiliste tuletiste abil.

Ja kuigi oleme viimases väga võimekaks kasvanud, maksame selle nimel ränka lõivu kõigelt sellelt, mis on universumi mõistes “päris”. Särava mõtlemise kõrval saadab meid santlik keha valitsemine ja olematu keskendumisvõime (väidetavalt on keskmise inimese keskendumisvõime tänaseks langenud madalame kuldkala omast – 8 sekundit suudame millelgi oma fookust hoida). Suudame hoomata statistikat ja trende, kuid järjest puudulikumaks muutub alateadlik keskkonnatunnetus – meil ei ole enam vahetut kontakti meelelise tunnetusega. Lõhnade ja helide maailm sulab kokku homogeenseks massiks.

Lubati reisi Igavese Õnne saarele. Kuid näib, et kapten Ego on meid küüditanud Õnnetuse arhipelaagi. Depressioon on saanud justkui arengu ja modernse maailma pärilik haigus. Väline tunnustus ei näi kattuvat hingelise paiga. Mis on tegelikult ju polegi nii suur müsteerium.

Alustame oma kehast – sellestsamast konteinerist, milles meie hing navigeerib. Või vähemalt üritab. Kuigi oleme olemuselt nn. opportunistlikud liikujad (ehk teisisõnu saame valida väga erinevate liikumisviiside vahel nagu käimine, roomamine, hüppamine jms.), leiame end igapäevaselt staatilises seisundis. Tublimad on valinud jõusaali või jooksmise. Juba parem! Kuid inimkeha on enamaks võimeline kui ühekülgseteks korduvateks liigutusteks. Lapsena oskasime sellest lugu pidada. Selleks tõesti piisab vaid tahtest, et iga nädal mõni uus liigutus oma kehale õpetada. Selle taga peitub parem kontakt oma närvisüsteemi ja maapinnaga. On viimane aeg hakata hindama keha ja keskkonda, milles elame. Suurim kompliment neile oleks tugev sõprusside oma alateadvusega.

Ja kuigi nägemine on inimese olulisim meel, siis mulle tundub, et õnnelikkuse seisukohast on võtmetähtsusega kõik ülejäänud: kuulmine, haistmine, kompimine ja maitsmine. Et info üleküllusest vaevatud ühiskonnas tehakse järjest suuremaid pingutusi indiviidi tähelepanu võitmiseks, oleme kohanemisvõimelise liigina igasuguste impulsside suhtes järjest tuimemaks muutnud. Erinevalt esivanematest on meie metsakäikudest saanud pealiskaudsed kõmpimised punktist a punkti b, kus parimal juhul õnnestub ehk midagi ilusat NÄHA. Maastikega suhtlemine läbi alateadvuse on külmaks jäänud.

Kehvad oleme just selle info kinnipüüdmisega, mis alateadvust kuidagi eriti paitab. Ma ei tea miks see nii on, et just sellised ürgsemad meeled haaravad väga vahetult ümbritseva keskkonna olemust ja jätavad vähe ruumi mõistuslikule protsessile. Kõik läheb tõesti otse hinge. Ja mida värvilisem saadav pilt on, seda suuremat rõõmu see meile valmistada võiks.

Minu humoorikas soovitus siinkohal on rohkem kuulata, rohkem nuusutada, rohkem maitsta ja rohkem näppida. Ja proovida teha seda looduslikus keskkonnas. Kuskil eemal teistest, vaikuses. Hea kui tekib õrnalt kõhedustki – nii on meeled kõige teravamad.

Kas kuuled lindude koorist mõnd uut sõpra? Haistad varahommikuses rabas eeterlikku sookailu? Maitsed tooreid jõhvikaid? Või mudid hoopis pehkinud haavapuud?

Lõpeta see must-valge elu elamine ja keera värvid peale!

Categories: Üldised mõtted

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga