fbq('track', 'ViewContent');

Oli peaaegu tuulevaikne öö. Kõht täis, taustaks hüpnotiseerivalt loksuvad lained ja rändavate laululuikede kurvad huiked. Miskipärast ei reaaliseerinud see päevane väsimus kohese unena. Jõudsin 1-2 tundi selles kottpimedas külmkambris oma mõtteid peegeldada.

See võib suurele osale inimestele võõras ja hirmutav tunduda. Minu arust on see tõsiasi iseenesest veel hirmsam. Kuigi lähtun paljudes otsustes oma müstilisest sisetundest ja sean prioriteediks oma heaolu, siis sageli ei pruugi need otsused teaduslike orientiiridega suhestuda. Aga minu tungiv vajadus hingamisruumi ja vaikuse järele näib olevat igati asjakohane ka õpiku tarkuse valguses.

Nimelt on toimub meie areng ja kasv suurest just “lünkades.” Viimaste puhul pean silmas neid hetki, kus saame end hetkeks välja lülitada ja asju rahulikult läbi mõelda. Mis see looduses muu on kui üks suur teraapiline peegeldamise protsess – korrastad oma mõttekonstruktsioone, lood seoseid kogemuste ja faktide vahel. Teisisõnu mängid õpitu-omandatu oma peas läbi.

Selliseid hetki jääb meil üha vähemaks. Kusjuures isegi õppimisele orienteeritud keskkondades jäetakse ruumi peegeldamiseks tänamatult vähe. Pigem võtab maad usk, et mida intensiivsemalt aju koormame, seda parem. Sellise liigse tubliduse vastu peavad mõned enesearengu koolitajad isegi sihilikult võitlema. Pärast iga sessiooni kamandatakse koolitusel osalejad jõuga loodusesse.

Järgmine hetk ärkasin üles ja hakkasin jopet otsima, et kalale minna. Ei tahtnud ju päikesetõusu kuidagi maha magada. Siiski jäi unesegaduses mulle esmalt pihku telefon. Vaatasin kella ja selgus, et olin kõige rohkem paar tundi maganud. Pugesin tagasi kookonisse.

Järgmine hetk kuulsin läbi une, et lapsed mängivad telkimisalal. Mõtlesin, et veider aeg ringi turnimiseks ja kilkamiseks, aga mis mul sellest! Kell polnud helisenud ja otsustasin edasi magada. Üsna peagi ärkasin uuesti. Seekord valguskuma peale. Esimene mõte oli, et keegi näitab taskulambiga telgi peale. Toibudes sain aru, et tegelikult on täiskuu maagia mind terve öö kimbutanud ja kukkusin muiates taas pikali.

Vastu hommikut muutus tuulevaikus hetkega millekski tormilaadseks. Seekord tegin silma lahti ja “selginesin” enne hinnangu andmist. Tõepoolest, telgi kohal olevad männiladvad vihisesid tugevate tuulepuhangute käes. Ka lained peksid tugevalt vastu rändrahnusid. Seda oli kaugelt kuulda. Mõtlesin, et kuidas sai ilmaennustus tuulekiirusele sedavõrd vale olla. Järgmine päev pidi ju lausvaikus olema! Lasin murelikult silmad kinni.

Kell oli 6. Kuulatasin. Tuulevaikus. Võttis pead vangutama, kohe tugevalt. Otsustasin hommikusöögist loobuda ja pärast telgi kokkupakkimist kohe vette minna. Telgi kallal toimetades jõudis üks auto minust juba mööduda. “On ikka hullud,” mõtlesin ja järgnesin peagi.

Metsa vahelt Purekkari neemele jõudes ei pidanud mu silmad pettuma. Kollakas-oranž kuma reetis paremalt kerkima hakkavat päikest ja samal ajal oli pirakas täiskuu vastastaevas langemas sinakas-violetsete kardinate taha. Mitmete rahnudega kaetud neem jagas need värviskaalad mõtteliselt kaheks. Kirusin fototehnika puudumist ja püüdsin telefoniga midagigi talletada. Kahjuks tõeline emotsioon jäi minust sinna soolasesse adrusse maha.

Eriliselt silmi paitav hommikune äratus

Eriliselt silmi paitav hommikune äratus.

Kalapüük oli vähemalt pooleks tunniks täielikult unustatud ja teiste püüdjate kummastuseks jälitas üks härra telefoniga midagi kivide ja kibuvitsapõõsaste vahel. Kuu kadumisega taastus mälu ja juba olingi neeme tipus. Kala asemel tervitas mind saarmas (udune visuaal SIIN), kes ilmselt oli neeme ümber hommikust toiduringi tegemas. Kui seal olekski kala olnud, siis ilmselt oli see minu saabumise hetkeks kaugele peletatud. Pikka viha ma ei pidanud. Ilm oli fantastiline ja korvas täielikult kalasaagi puudumise. Mõne tunni järel otsustasin asjad pakkida ja selleks korraks lahkuda. Küll ilma kalata, kuid midagi võtsin sellest olemisest endaga kaasa. Midagi, mis painas mind veel pikalt.

Kolletuvad kibuvitsad kuu salapärase pilgu all.

Kolletuvad kibuvitsad kuu salapärase pilgu all.

Möödus 4-5 päeva kuni tundmatu rõhuja end paljastas. Või õigemini suutsin võõrale ja näotule emotsioonile enda jaoks olulise tähenduse omistada. Need on veidrad situatsioonid. Miski hakkab justkui pooma ja teeb seda täpselt niikaua, kuni suudad sellele anda tõlgenduse, mis on su enda suhtes piisavalt aus. Peeglisse vaatamine justkui laseb silmuse lõdvaks ja teinekord võib see tõe näol nõuda üsna teravate okaste alla neelamist.

Minu resolutsioon oli tugevalt positiivne. Eriline rahulolu omapead hulkumisest, emotsioonid looduse vaatemängudest ja erakordselt tugev mõtete voog sulasid kokku ühtseks arusaamaks. Ilmselgelt polnud mulle üllatav tajumine, et mul vaja loodusega pikemad dialoogid pidada. Hoopis rohkem vaevas mind küsimus, et miks tegeleda millegi nii meeldivaga sedavõrd vähe. Veelgi enam – miks pole ma piisavalt vaeva näinud, et seda nii kättesaadavat ressurssi teistele läbi fotode, videode ja tekstide eksponeerida?

Just nii kirkaks suudab üks sügisene päike kogu "lava" lüüa.

Just nii kirkaks suudab üks sügisene päike kogu “lava” lüüa.

Kuigi alateadlikult oli otsus tehtud juba sealsamas soolases mereõhus, siis sõnaline manifesteerimine leidis aset päevi hiljem enne uinumist. Leidsin, et minu ähmane visioon looduse ja inimese lähendamisest toetub piisavalt tugevale sisemisele tahtele. Kuid suured ideed vajavad enamat kui mõnusat põlve otsas nokitsemist. Vajavad teadlikumat pühendumist ja riskide võtmist. Emotsionaalset ja materiaalset investeeringut.

Selliste mõtete saatel on koos käesoleva aastaga lõppemas ka antud blogi sissejuhatav peatükk. Lugejale ehk seosetute uitmõtete jada, kuid kirjutajale oma sõnumi lõputu otsimise retk. Peas kõlamas veel laululuikede kurvad hüüded ja lainete loksumisega põimuv tuulevihin männilatvades…kõik see presenteerib mälestust teadlikust sammust järgmise taseme suunas.

20161016_073841

 

Metaloodus hakkab vestma lugusid, mis asetavad inimese teelahkmele, kus ühes suunas ootab transformatsioon üliratsionaalseks küberneetiliseks intellektiks ja teises suunas säilimine emotsionaalse ja ebaratsionaalse maagilise olendina. Ei saaks öelda, et lihtlabasel inimesel ja loodusel kui tema hällil poleks mingitki võimalust pääseda tehnoloogia teravatest hammastest ja omavahelistele suhetele kaanetuvast jääst. Sest kosmilisel kombel, sel pöörase arengu ajastul, toob just oma ürgse mina (taas)avastmine me südamesse rõõmu, mida ei paku (veel?) mitte ükski tehnoloogiline triumf.

 


0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga