fbq('track', 'ViewContent');

25. oktoober. Eestimaa ärkab ootamatult valge lumevaibaga. Täiesti mitteüllatuslikult on uudisvoog täis teateid liiklusõnnetustest. Kuigi tegemist on iga-aastase üllatusega, siis sel korral valmistab see kuidagi eriti tuska. Sai ju eelmisel ööl uinutud teadmisega, et juba 24 tunni pärast olen kuskil Keila jõe kallastel, seismas lõheliste kuderahu eest. Arvestades, et suverehvidel optimiste on terve liiklus täis, siis igasugune liikumine öisel ajal kuskile kaugemale tundus täiesti ebaratsionaalsena.
Olin juba hetkeks võtnud vastu otsuse oma plaanidest loobuda kuniks saan talverehvid alla, kuid selline mõttekäik külvas hinge piisavalt teravaid okkaid, et siiski asjad enda jaoks uuesti läbi mõelda. Jõudsin kiiresti järeldusele, et minul on võimalik oma tegevustega kaasnevad riskid miinimumini viia, kuid loodus on selles osas väga kaitsetu. Spontaansus ja impulsiivsus teevad temast üheaegselt nii ettearvamatu ja ohtliku ning samas ka väga hapra nähtuse.

Tõenäoliselt on siinkohal asjakohane ka taustainfot rohkem avada. Nimelt organiseerib Eesti Kalastajate Selts juba mitmendat aastat vabatahtlikku kalakaitset. Sügisel saabuvad paljudesse meie jõgedesse pulmasid pidama lõhed ja meriforellid. Ürgne kutse on rivistanud üles meeletud kalamassid, mis ronivad merest mööda kärestikulisi jõgesid üles oma kudeplatsidele, et panna alus järglaste arenguks. Täiesti üheseltmõistetavalt on tegemist püha üritusega, millesse äärmisel juhul lubataks sekkuda vaid loodusel endal. Kuid hämmastal kombel leidub veel 21. Sajandi arenenud riigis inimesi, kes on otsustanud vahendeid valimata nende kalade teekonna enne kudemist lõpetada. Õnneks on viimaste aastate pingutused toonud jõgede kaldale hulga inimesi, kel süda õiges kohas ja eetika paigas. Siiski võtab selliste mõttemustrite väljajuurimine veel aastaid.

Tagasihoidliku sõidukiiruse abil olin edukalt jõudnud Keila-Joa lossi juurde. Jätsin auto tee äärde ning seadsin sammud sillale, mida hellitavalt põdra sillaks kutsutakse. Vahetasin kohe soojad käepigistused teiste vahetuskaaslastega. See on huvitav, kuidas ühise missiooni valguses ristuvad eluteed kuidagi teistmoodi. Energia on kohe teine. Inimeste igapäevaelu, välimus, probleemid ja rõõmud sulavad kõik kokku lihtsalt üheks kaitsvaks hingeks ja väärtusekaaslaseks külmas sügiseses udus.

Saatuse tahtel olid just selleks õhtuks end silla alla sisse seadnud umbes meetrised lõhed. Kaalult ehk kuskil 15kg ringis olevad “krokodillid”. Kuidagi nii uskumatu tundus selliste titaanide heitlemine taskulampide valgusvihkude all. Mõelda vaid milliseid raskusi nende kehad on kannatanud ja mida nende silmad näinud. Tänases maailmas, mis kannatab niigi tugeva ülepüügi all, on juba saavutus omaette üldse oma kodujõkke tagasi jõuda ja luua sarnane pesa, mis neile endile kunagi elu on andnud.

Keila jõe potentsiaal pole lõheliste jaoks just liiga suur – suudmest joani on umbes 1,5 kilomeetrit. Kuigi Eestis on enamikel lõhejõgedel inimtekkelised takistused (tammid, paisud jms.), siis Keila jõel on tegemist loodusliku paeastanguga, millest ka kõige tugevamad kalad mingi valemiga üle ei hüppa. Joast mereni saadavad jõge mitmed hargnemised kõrgete ja järskude kallaste raudses embuses.

See udune sügisõhtu tundmatus ja ettearvamatus keskkonnas täitis kontrollimatult mu keha adrenaliiniga. Kuigi ööd on oktoobri lõpuks juba täiesti pimedad, siis tekitab uduloor asulate läheduses märkimisväärse valguskuma, mis võimaldab taskulambita ka keerulisemal maastikul liikuda. Ebamäärasesse udumassi lõikasid sisse nõiduslikult laiad puuvõrad, mõnikümmend meetrit eemal kohises tugevalt kärestikuline jõgi. Ees ootas kõrge järsaku ületamine jõepoolselt küljelt.

Võib öelda, et unustasin end hetkeks kuskile teise dimensiooni. Igasugused ühiskondlikult pähe istutatud mõttemustrid asendusid millegi ürgsemaga. Tundsin, et igasugune ratsionaalne põhjendatus mu tegevusele on teisejärguline ja peaaegu isegi hoomamatu, sest kogu füsioloogiline ressurss kulus võimendunud meelte käigushoidmiseks. Kala – mina – röövpüüdja. Olin müür looduse ja kurjuse vahel.

Aeg-ajalt sähvisid valgusvihud erinevatel jõelõikudel ja nendele tuli reageerida. Enamasti oli tegemist juhuslike huvilistega, kuid seda keerulisem oli hoida märgata just tõelisi röövlinägusid. Tegemist on kassi ja hiire mänguga, kust ei puudu ka informaatorid-valvurid. Kogu see süžee viib paratamatult tuhandete kilomeetrite taha Aafrikasse, kus Virunga rahvuspargis kaitstakse mägigorillasid. Kodusõda, salakütid ja suurkorporatsioonide ahnus tunduvad kui teisest maailmast, kuid seda absurdsem näib võimalikkus luua analoogiat meie oma Eesti põhjal.

Ma ei tea mis toob tulevik, kuid tänu paadunud fanaatikute ennastsalgavale kalakaitsele on mõned aastad tublit tööd lõheliste olukorda märgatavalt parandanud. Tõelisi tulemusi näeme ehk aastate pärast kui praegu pesades arenev mari on käivitanud järgmise tsükli ja titaanid rühivad taas mööda Põhja-Eesti jõgede kärestikulisi sänge oma sünnipaikadesse. Tegemist on mälestusväärse vaatepildiga, mida soovitan ka täiesti kalakaugetele inimhingedele. Järgmine sügis uuesti!

Lisan siia veel ühe videojäädvustuse:


0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga