Ühel põhjamaisel kütt-korilasel ei tundu olevat elevamat perioodi kui sügis. Naljaga pooleks – kel viikingi veri sees, tunneb rõõmu uimaste ja loidude suvekuude taandumisest. On aeg viljade lõikamiseks!

Kuigi inimesele seostub suvi eelkõige puhkuse ja ringi liikumisega, siis looduses on kuidagi teisiti. Paljud linnud lõpetavad laulmise, hakatakse järglasi kasvatama. Kesksuvised päevad metsades ja rabade on täis tirtsude laulu, kuid ei ühtki suuremat hingelist – sead, põdrad ja muud neljajalgsed magavad kuskil jahedamas metsa all.

Septembri külmad ööd on toonud kiire muutuse. Maastik värvub äärmiselt kirjuks justkui annaks tunnistust pidulikust lõputseremooniast. Nii kodused kui metsikud õunapuud on meeletust saagist pea kokku kukkumas. Rabad on kaetud jõhvikatega. Kuusikutes on külluses riisikaid. See on looduse tipphetk!

Annan aru inimlikust kombest kõigele tähendusi ja emotsioone külge kleepida, kuid näib, et ka loomad-linnud naudivad seda perioodi täiel rinnal. Või on see pigem instinktlik sund? Teadmine, et rasked ajad aitab üle elada hea isu ja piisav ninaesine.

Olgu nende loomadega kuidas on, aga inimesena tunnen, et need sügisõhtused jalutskäigud või rattasõidud pakuvad täiesti teistsugusel tasemel elamuse. Päike käib palju madalamalt ja seetõttu jääb mulje, et keegi oleks ka värvid justkui eriti mahedaks “keeranud.” Enne loojangut võtab üks taevapool kollakas-oranži-punase kuma, mida täiendavad pilved oma kontrastete vormidega. Vastandina sellele maalub teist poolkera kattev taevalaotus roosakas-sinakas-violetsete toonidega.

Kuldne lõpp päevale. Kollane annab järje üle violetsele.

Kuldne lõpp päevale. Kollane annab järje üle violetsele.

Violetsed toonid võtavad kuldsed sujuvalt üle. Saabub müstika.

Violetsed toonid võtavad kuldsed sujuvalt üle. Saabub müstika.

Ja nii Sa siis seisad seal, kahe tonaalsuse vahel. Et on jahe sügisõhtu, siis käib hingates suust välja aurupilv. Madalam temperatuur sunnib keha endaga ka rohkem tegelema. Siin ja praegu. See loob omakorda hea eelduse kohaloleku tajumiseks. Ja kui arvestada juurde veel niiske õhk, mis sügisese kõdu lõhna ninna toob, siis võibki üsna selgelt aru saada, miks sügis meile sedavõrd tugevat mõju avaldab. Mõelgem näiteks nii: “olen siin ja praegu, naudin seda kaunist päikeseloojangut, aga mul on nii pagana külm ning magus sügisõunte lõhn kandub mu ninna eemaloleva talu hoovist.” Nii palju impulsse korraga, pakitud ühte momenti, millele külm veel eriliselt keskenduma suunab.

Niiske õhk kannab maapinnalt ninna sügisest lõhnabuketti, mis ei jää alla keerulisematele veinilõhnadele.

Niiske õhk kannab maapinnalt ninna sügisest lõhnabuketti, mis ei jää alla keerulisematele veinilõhnadele.

Veel mõni kuu ja saabub kustukumm, mis selle episoodi tahvlilt pühib. Pungil õunapuud ja metsaalused seenemassiivid haihtuvad ning kantakse edasi mälestustena metsloomades ja inimestes. Päevad muutuvad hämaramaks ja kogutud hetked hakkavad meie sisemuses tugevamalt peegelduma. Nagu pimedal ajal ikka.

Looduse tsüklilisuse orgaanilise sidususe võiks teadlikumalt üle võtta ka inimhinge argipäeva. Mida see tähendab? Et erinevad perioodid on omavahel ikkagi seotud – suvi on sügise kasvulava ja talve ektreemsus määrab ära kevade. Me võiksime ka oma nädalad selliselt korraldada, et saame rõõmuga nädalavahetusele vastu minna. Raske töö on tehtud ja nüüd lülitame end välja. Sest vaikuses toimub areng, just nagu lihased taastuvad magades. Ja kui teeme hingele ja meeltele tugevalt pai, sillutame sellega ka parema tee uude nädalasse.

See on nagu lõputu jada, kus kannad olulisimat ühest faasist järgmisesse. Täiendad ja lihvid seda. Mured võtad kaasa siis kui muud üle ei jää, kuid jätad need esimesel võimalusel. Peamine, et juured alles jääks. Viljad saab alati uued kasvatada!

Õhtustel jõeluhtadel saadavad mind helitult lendavad kakud ja sokkude kummituslikud hääled.

Õhtustel jõeluhtadel saadavad mind helitult lendavad kakud ja sokkude kummituslikud hääled.

 

 

 

Categories: Üldised mõtted

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga