fbq('track', 'ViewContent');

Olen oma varasematessegi mõttelõngadesse sisse põiminud tundmusi sellest, et mere olemusest peegeldub midagi nii elavat, et seda teinekord võib isegi taimeriik selle varju jääda. Võtsin nõuks ühel laupäevasel päeval Poseidonile isiklikult külla minna. Plaan oli “niisama jalutama minna,” kuid sellegipoolest näis täiesti möödapääsmatu kalastusvarustuse MITTE kaasavõtmine.

Et Paldiski lähistelt rannikupangalt avanes pilt põhjatuule käes mäslevast merest, siis otsustasin ligi nullkraadise temperatuuriga vee embusesse mitte söösta. Sisetunne kuidagi andis märku, et äärmuslikud ei ole need tingimused mitte ainult minule, vaid ka forellidele.

Järgmine koht – siselaht, mis hoiab ühest küljest oma hõlma all nii Pakri saari kui Paldiski lõunasadamat. Oleksin justkui teise ajahetke sattunud. Läbi kiulise pilvekihi paistis õrn talvine päike ja merepind mängles õrnas sillerduses. Siin oli raske ürgsele kutsele vastu panna. Mõne hetkega olid kahlamispüksid jalas ja mina põlvini vees.

20161210_135142

20161210_123348

Kuigi selline tingimuste erinevus tundub ühtpidi iseenesestmõistetav, paneb see ometigi pead vangutama. Ikkagi üks ja seesama suur veemass, mille kahe punkti vahe oli antud juhul linnulennult ehk mõni kilomeeter. Aga mõjutav keskkond oli erinev. Puudus kõrge päikest varjav paekivi “monstrum” ja külm põhjatuul, mille eest seesama geoloogiline moodustis koos puudega teistpidi jällegi kaitses.
Ja heites lõputult oma hõbedast lanti kuskile päikese ja Pakrite vahele, mõtlesin, et kui inimlik see kõik on… et mere ja teda saatva keskkonnaga käib kaasas üks lõputu dialoog. Ühe nähtuse peegeldused teises ja vastupidi. Just nagu oli tol päeval see riimveeline molekulimass kahest vaatepunktist nii eriilmeline, reageerime meie inimestena ümbritsevale keskkonnale ja kaaskondlastele tormisena või sillerdavana.

Keegi on meie päike, keegi karm põhjatuul, keegi käre talvekülm, mis soolasegi vee kaanetab.

Ja nii nagu meri raugeb pärast maru veel pikalt, toibume meie inimestenagi elulistest orkaanidest aegamisi. Teinekord püsivad need tormilained meis õige pikalt. Vaat et jäävad elupäevade lõpuni vaibumata.

Madal temperatuur hakkas peagi jalgade peale – külmast kangestunud reied ja sääred ei allunud kuigi hästi aju korraldusele, mistõttu otsustasin püügi lõpetada. Jätsin endast maha kaks päikeses joonistuvat kalamehe siluetti ja otsustasin väisata veel üht rannalõiku Leetse mõisa vahetus läheduses.

Taaskord oli tegemist kohaga, kus merel ja tuulel käsil impulsiivsemad dialoogid ning ühel lihtsal kalamehel selliste jõudude vahele asja polnud. Võtsin alandlikult vaatleja rolli ning püüdsin telefoniga vähemalt mõnegi Poseidoni grimassi pildile saada. Eemalt lubati mul täitsa rahulikult hetki jäädvustada, kuid mõned sammud vette ja ükskõiksus minu osas oli haihtunud.

Merel ja tuulel olid siin omad arved klaarida.

Merel ja tuulel olid siin omad arved klaarida.

20161210_1417321

Veepiiril kükitades ja olin otsekui metslooma meelevalda sattunud. Mõni julgem samm ja leidsin end liivale külili paisatuna. Ebapiisav tähelepanu lainetele ja jällegi olin järgmisel hetkel põlvili vee ja maa kehtestatud eikellegimaal. Õnneks aitasid veekindlad püksid võtta seda kui mehelikku taidlemist ja sellistes mõõdukates tingimustes võisin end julgelt ülehinnates vennastununa tunda.
Meri naerab siiski viimasena ja seetõttu ei taotle ma temalt ka lõplikku sõprust.

Kahe võimsa jõu piirile jääv eikellegimaa.

Kahe võimsa jõu piirile jääv eikellegimaa.

Tajun selgelt, et kuskilt maalt algab tume ala, mida üks väike inimene selle nähtuse juures eales mõistma ei hakka. Ja võibolla ei peagi?

Vaatad seda massi ja mõtled, et ühest küljest nii tuttav ja samas nii võõras.

Vaatad seda massi ja mõtled, et ühest küljest nii tuttav ja samas nii võõras.

Niisamuti võib see ülejäänud loodusega olla.

Muide, sellise saladusliku ja ohtliku aura seest kerkib ka üks julge küsimus. Mere halastamatu ja hukutav jõud on meid saatnud evolutsiooni algusaegadest peale. Pole kahtlustki – meri võtab endaga lugematul hulgal inimesi. Kuid palju me räägime mere päästvast mõjust?

Kas pole võimalik, et meri on oma inspireeriva ja emotsioone loova olemusega päästnud mitte ainult inimesi, vaid lausa rahvaid ja riike?

Veele ja tormituultele allavandunud mänd.

Veele ja tormituultele allavandunud mänd.


0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga