On jälle käes see aeg aastas, mil sajad, kui mitte tuhanded, kuutõbised varahommikusel rannikul imelikke heiteid tegemas käivad. Üksikud, imelikes pükstes mehed. Napisõnalised ka. Võibolla käibki kuuloomise lõpufaasiga käsikäes!? Ei […]
Kuutõbised sügisesel rannikul. Osa 1 Read More »
Mulle tundub ikka üha enam, et maale tulles liigume iseendale lähemale. Võiks ehk isegi öelda, et iseenda sisse. Kõik see väline müra teiste arvamuste, elude ja probleemide näol kaob kui
Kohtumine iseendaga Read More »
Ühel põhjamaisel kütt-korilasel ei tundu olevat elevamat perioodi kui sügis. Naljaga pooleks – kel viikingi veri sees, tunneb rõõmu uimaste ja loidude suvekuude taandumisest. On aeg viljade lõikamiseks! Kuigi inimesele
Õhtud kuldsete ja violetsete kardinate vahel Read More »
Villisin leige põdrakanepi tee jäägid pudelisse ja hoidsin seda kiirsammul kulgedes pidevalt käes, et aeg-ajalt keha täita. Inimorganism on üleelamiste valguses ikka hämmastav süsteem. Kuskil selles lihakonteineris on peidus isiklik
Jaanihullus. Osa 4 – kas lõpp paistab? Read More »
Saapad jalast ja seljakott seljast. Kõndisin edasi-tagasi oksarisul, et ebameeldiv tundetus jalgadest ajutiseltki kaotada. Väänasin sokid kuivemaks ja juba oligi aeg paelad uuesti kinni siduda. Sellest hetkeks jäi mind mõneks
Jaanihullus. Osa 3 Read More »
Tundus, et ca kolmandik ja raskem osa oli selja taha jäetud. Vihterpalu jõge silmaulatuses hoides ei paistnud ka eksimine kuigi tõenäoline. Ja mis viga mööda kõrgemat jõekallast matkata. Väljanägemiselt on
Jaanihullus. Osa 2 Read More »
Aastaid vana idee hakkas juba varakevadiste tegemiste toel juuri alla ajama. Üks oli selge – tuleb minna! Et mitte inimesele omase surematu suhtumisega (“aega on!”) rännakut kuskile lõpmatuse piirile nihutada,
Jaanihullus. Osa 1 Read More »
Juba õhtul uinudes tundsin, et homme on see päev – lihtsalt võtan aja ja eksitan end tundmatusse. Ja uurin seda sügava lapsemeelsusega, näeksin kõike esimest ja viimast korda. Kui muidu saadab
Käik Eestimaa Siberisse Read More »
Eellugu Jäljed lätetelt, keskkonnamõjutused – kõik see salvestub inimese (ka looma!) arenguloosse. Ei ole saladus, et inimese käitumises või huvides on viiteid minevikule. Täpselt samamoodi on see puurõngaste, kivimite või
Metalooduse protagonisti avamine ehk kes ma olen? Read More »
Kerge päeva keskmise kukkumine termomeetril päästab blogi. Selline võiks olla sissejuhatus dramaatilisemas võtmes. Ent tegelikult ei ole need eneseotsingud kuskile kadunud. Hoopis vastupidi – tärkava looduse tõmme ja talvel akumuleerunud
Keskkevadised hämarikud ja doktorikraadid Read More »
