Saapad jalast ja seljakott seljast. Kõndisin edasi-tagasi oksarisul, et ebameeldiv tundetus jalgadest ajutiseltki kaotada. Väänasin sokid kuivemaks ja juba oligi aeg paelad uuesti kinni siduda. Sellest hetkeks jäi mind mõneks kilomeetriks painama mõte, et tänapäeva inimene on nagu jalg niiskes saapas. Vahetu kontakt välismaailmaga on minimaalne, hoitakse end piiratud ruumis nii füüsiliselt kui vaimselt ja […]
Jaanihullus. Osa 3 Read More »
Tundus, et ca kolmandik ja raskem osa oli selja taha jäetud. Vihterpalu jõge silmaulatuses hoides ei paistnud ka eksimine kuigi tõenäoline. Ja mis viga mööda kõrgemat jõekallast matkata. Väljanägemiselt on Vihterpalu omapärane jõgi. Kui seni kulgesin mööda Kõrtsioja, mis oma olemuselt on selgelt rabalise veega (tumepruun, läbipaistev), siis Vihterpalu on helepruuni läbipaistmatu veega. Ristumiskohas saavad
Jaanihullus. Osa 2 Read More »
Aastaid vana idee hakkas juba varakevadiste tegemiste toel juuri alla ajama. Üks oli selge – tuleb minna! Et mitte inimesele omase surematu suhtumisega (“aega on!”) rännakut kuskile lõpmatuse piirile nihutada, tõmbasin mõttelise piirjoone juuni lõppu. Pahaks ei saanud panna ka ilma originaalset initsiatiivi eelnevad nädalavahetused rikkuda, et valikuks osutuks just jaanilaupäev. Plaan oli oma sisult
Jaanihullus. Osa 1 Read More »
Juba õhtul uinudes tundsin, et homme on see päev – lihtsalt võtan aja ja eksitan end tundmatusse. Ja uurin seda sügava lapsemeelsusega, näeksin kõike esimest ja viimast korda. Kui muidu saadab mu käike üsna intensiivne mõttetöö, siis sel päeval jälitasin rohkem hetkes olemise võlu. Sõin kuusevõrseid ja maitsesin tooreid kadakamarju. Maitsemeel sai tublisti vaheldust igapäevamenüüle. Null
Käik Eestimaa Siberisse Read More »
Eellugu Jäljed lätetelt, keskkonnamõjutused – kõik see salvestub inimese (ka looma!) arenguloosse. Ei ole saladus, et inimese käitumises või huvides on viiteid minevikule. Täpselt samamoodi on see puurõngaste, kivimite või loomadega. Ikka leiame mingisuguseid mustreid, mis kõnelevad konkreetsetest sündmustest. Hundikutsikatega pole ma küll üles kasvanud, kuid Mowgli suhtes tekib teatavaid äratundmisi. Kui otsida kõige vanemate
Metalooduse protagonisti avamine ehk kes ma olen? Read More »
Kerge päeva keskmise kukkumine termomeetril päästab blogi. Selline võiks olla sissejuhatus dramaatilisemas võtmes. Ent tegelikult ei ole need eneseotsingud kuskile kadunud. Hoopis vastupidi – tärkava looduse tõmme ja talvel akumuleerunud emotsionaalne nälg on mind vagura teenri näol endale jäägitult allutanud. Jahenenud ilm ja unarusse jäänud “ülejäänud elu” on kui võltsargumendid iseenda kodustamiseks (“peaks täna koristama,
Keskkevadised hämarikud ja doktorikraadid Read More »
16.04 võtsin kamraadiga ette eksperimentaalse süstamatka Rapla külje alt Vigalani. Täpsemalt öeldes oli esialgne siht Rumba sild, mis teinuks distantsist ligi 70 kilomeetrit kulgemist. Etteruttavalt olgu öeldud, et lõpetasime umbes 7-8 kilomeetrit enne lõppu Vana-Vigalas, kuid see polegi antud kontekstis kuigi oluline. Hoopis vajalikumaks pean tekkinud muljete jäädvustamist. Läbi kirjutamise suudab aju informatsiooni kuidagi hõlpsamalt “riiulile
Kuidas Vigala jõel iseennast otsisin… Read More »
Inimesele on antud viis tublit abimeest: haistmine, kuulmine, nägemine, kompimine ja maitsmine. Iga meelega suudame opereerida kujuteldava skaala teatud vahemikus. Terve loomariigi kontekstis saame öelda, et kõigile on antud midagi ja mitte kellelegi pole antud kõike. Ehk siis ühed loomad elavad ühes heliruumis ja teised teises. Need võivad ka kattuda. Näiteks delfiinid reageerivad inimhäälele, kuid
Küüditamine Õnnetuse saarele Read More »
Ma ei räägi siinkohal niivõrd pikemast füüsilisest eksistentsist, vaid tugevamast vaimsest kogemusest, mida saame eluks nimetada. Mõned meist lakkavad kogemast juba nooruses ja navigeerivad sihitult lihakonteineris läbi aja kuni punktini x. Pole just ideaalseim stsenaarium, või mis? Looduskeskkond aga on täiuslik süsteem, milles puudub liigne. Loomulik ressursside ringlus on kui suletud tsükkel, kus tekkivad jäägid kellegi või
Kuidas kõrgem eneseteadlikkus Su ellujäämistõesnäosust kasvatab Read More »
“Nad matsid meid, kuid unustasid, et oleme seemned” – Mehhiko vanasõna Sõltumata sellest, kas näen metsa all orava näritud käbisid või märkan mõnd metsataime talle ebaloomulikus keskkonnas – seemned seostuvad minu jaoks potentsiaaliga. Neis on kõik realiseerumiseks olemas, tuleb vaid sobivaid tingimusi oodata. Sõltumata sellest, kas tegu on 10 kilomeetri taha lendlevate võilille seemnetega või
Seemned ja gravitatsioon Read More »