Üldised mõtted

Küüditamine Õnnetuse saarele

Inimesele on antud viis tublit abimeest: haistmine, kuulmine, nägemine, kompimine ja maitsmine. Iga meelega suudame opereerida kujuteldava skaala teatud vahemikus. Terve loomariigi kontekstis saame öelda, et kõigile on antud midagi ja mitte kellelegi pole antud kõike. Ehk siis ühed loomad elavad ühes heliruumis ja teised teises. Need võivad ka kattuda. Näiteks delfiinid reageerivad inimhäälele, kuid […]

Küüditamine Õnnetuse saarele Read More »

Kuidas kõrgem eneseteadlikkus Su ellujäämistõesnäosust kasvatab

Ma ei räägi siinkohal niivõrd pikemast füüsilisest eksistentsist, vaid tugevamast vaimsest kogemusest, mida saame eluks nimetada. Mõned meist lakkavad kogemast juba nooruses ja navigeerivad sihitult lihakonteineris läbi aja kuni punktini x. Pole just ideaalseim stsenaarium, või mis? Looduskeskkond aga on täiuslik süsteem, milles puudub liigne. Loomulik ressursside ringlus on kui suletud tsükkel, kus tekkivad jäägid kellegi või

Kuidas kõrgem eneseteadlikkus Su ellujäämistõesnäosust kasvatab Read More »

Seemned ja gravitatsioon

“Nad matsid meid, kuid unustasid, et oleme seemned” – Mehhiko vanasõna Sõltumata sellest, kas näen metsa all orava näritud käbisid või märkan mõnd metsataime talle ebaloomulikus keskkonnas – seemned seostuvad minu jaoks potentsiaaliga. Neis on kõik realiseerumiseks olemas, tuleb vaid sobivaid tingimusi oodata. Sõltumata sellest, kas tegu on 10 kilomeetri taha lendlevate võilille seemnetega või

Seemned ja gravitatsioon Read More »

Kevad, hääled ja ping-pong

Käisin keset nädalat looduses. Pehme ilm oli lumes ja jääl liikumise muutnud raskeks. Vähe sellest, et mina inimesena pidevalt läbi jää astusin – mis küll põtrade, sigade ja kitsede jalad taluma pidid! Esimesed päiksekuma ja plusskraadidega ilmad tekitavad alati omapärast rõõmu. Keha justkui tunnetaks, et midagi sooja ja valgusküllast on ees ootamas. Ja kuigi ma

Kevad, hääled ja ping-pong Read More »

Miks ei tasuks talve alahinnata

Liiga külm, liiga pime, lumeuputus ja siis jälle kõike vähem kui tahaks. Kuidagi süngeks näime muutuvat selle madalalt käiva päikese all. Seda eriti siis kui puudub kohev lumevaip ja pimestav päike. Vihmast ja pimedusest tõepoolest õhkub inimlooma jaoks midagi stressirohket, ent sellel nüansil ei tasuks lasta end kuidagi vaimselt murda. Tõmmates siinkohal perspektiive suuremaks (nagu

Miks ei tasuks talve alahinnata Read More »

Mida meres kahlamine on mulle õpetanud

Alates esimesest merre astumisest on iheruse (meriforelli) püük eriliselt vabastava tähendusega. Tunnistust annab sellest juba tõsiasi, et 10 tundi lainete vahel sumpamine annab end füüsiliselt tunda alles koju jõudes. Tormisema ilmaga sunnib see soolane ahistaja eriti “kohal olema”. Kaotad valvsuse ja libised kivilt või lööb suurem laine su pikali. Varasügisene vesi andestab, kuid novembrikuine on

Mida meres kahlamine on mulle õpetanud Read More »

Miks ma käin looduses (ja miks Sina peaksid ka!)

Pole selget vastust miks keegi sammud looduse rüppe seab. Ajaveetmist pean rohkem loogiliseks põhjenduseks kui sisuliseks impulsiks. Muide, kas pole veider, et mõtlemine, mis meenutab rohkem haiguslikku seisundit kui kosmilise kulgemise loomulikku osa, tunnistatakse tervele inimesele kohaseks. Kõige jaoks peab olema ratsionaalne põhjus, mis on ühiskonnale vastuvõetav. Iga emotsiooni ja sellest vallandunud teo vahele peab justkui jääma

Miks ma käin looduses (ja miks Sina peaksid ka!) Read More »

Kutse rännakule

„Kuskil peab alguskokkukõla olema, kuskil suures looduses, varjul.” Juhan Liiv Näib, et ses kõledas ja paisuvas universumis on ometigi midagi siduvat – et metsaalusel kerkiv seenering ei erine kuidagi kaugetest udukogudest. Et meie välismaailm on me mõtete peegeldus. Et lahendused argimuredele võiks kujuneda rabade ja metsade lummuses… Minu käigud looduses on sisukad vestlused maastikega. Leian,

Kutse rännakule Read More »