Mulle tundub ikka üha enam, et maale tulles liigume iseendale lähemale. Võiks ehk isegi öelda, et iseenda sisse. Kõik see väline müra teiste arvamuste, elude ja probleemide näol kaob kui päike õhtuses sügistaevas. Mina räägin sellest muidugi parimas võimalikus valguses, kuid see ei laiene kõikidele inimhingedele. Märkimisväärne osa meist „toitubki“ ainult välisest – teiste arvamus […]
Kohtumine iseendaga Read More »
Ühel põhjamaisel kütt-korilasel ei tundu olevat elevamat perioodi kui sügis. Naljaga pooleks – kel viikingi veri sees, tunneb rõõmu uimaste ja loidude suvekuude taandumisest. On aeg viljade lõikamiseks! Kuigi inimesele seostub suvi eelkõige puhkuse ja ringi liikumisega, siis looduses on kuidagi teisiti. Paljud linnud lõpetavad laulmise, hakatakse järglasi kasvatama. Kesksuvised päevad metsades ja rabade on
Õhtud kuldsete ja violetsete kardinate vahel Read More »
Villisin leige põdrakanepi tee jäägid pudelisse ja hoidsin seda kiirsammul kulgedes pidevalt käes, et aeg-ajalt keha täita. Inimorganism on üleelamiste valguses ikka hämmastav süsteem. Kuskil selles lihakonteineris on peidus isiklik narkoladu, mis ohu korral vallandab laengud üle terve keha. Ikka selleks, et meie ellujäämistõenäosust tõsta. Valusad jalad ja kipitav nägu olid vähemalt mõneks hetkeks unustatud.
Jaanihullus. Osa 4 – kas lõpp paistab? Read More »
Saapad jalast ja seljakott seljast. Kõndisin edasi-tagasi oksarisul, et ebameeldiv tundetus jalgadest ajutiseltki kaotada. Väänasin sokid kuivemaks ja juba oligi aeg paelad uuesti kinni siduda. Sellest hetkeks jäi mind mõneks kilomeetriks painama mõte, et tänapäeva inimene on nagu jalg niiskes saapas. Vahetu kontakt välismaailmaga on minimaalne, hoitakse end piiratud ruumis nii füüsiliselt kui vaimselt ja
Jaanihullus. Osa 3 Read More »
Tundus, et ca kolmandik ja raskem osa oli selja taha jäetud. Vihterpalu jõge silmaulatuses hoides ei paistnud ka eksimine kuigi tõenäoline. Ja mis viga mööda kõrgemat jõekallast matkata. Väljanägemiselt on Vihterpalu omapärane jõgi. Kui seni kulgesin mööda Kõrtsioja, mis oma olemuselt on selgelt rabalise veega (tumepruun, läbipaistev), siis Vihterpalu on helepruuni läbipaistmatu veega. Ristumiskohas saavad
Jaanihullus. Osa 2 Read More »
Aastaid vana idee hakkas juba varakevadiste tegemiste toel juuri alla ajama. Üks oli selge – tuleb minna! Et mitte inimesele omase surematu suhtumisega (“aega on!”) rännakut kuskile lõpmatuse piirile nihutada, tõmbasin mõttelise piirjoone juuni lõppu. Pahaks ei saanud panna ka ilma originaalset initsiatiivi eelnevad nädalavahetused rikkuda, et valikuks osutuks just jaanilaupäev. Plaan oli oma sisult
Jaanihullus. Osa 1 Read More »
Juba õhtul uinudes tundsin, et homme on see päev – lihtsalt võtan aja ja eksitan end tundmatusse. Ja uurin seda sügava lapsemeelsusega, näeksin kõike esimest ja viimast korda. Kui muidu saadab mu käike üsna intensiivne mõttetöö, siis sel päeval jälitasin rohkem hetkes olemise võlu. Sõin kuusevõrseid ja maitsesin tooreid kadakamarju. Maitsemeel sai tublisti vaheldust igapäevamenüüle. Null
Käik Eestimaa Siberisse Read More »
Eellugu Jäljed lätetelt, keskkonnamõjutused – kõik see salvestub inimese (ka looma!) arenguloosse. Ei ole saladus, et inimese käitumises või huvides on viiteid minevikule. Täpselt samamoodi on see puurõngaste, kivimite või loomadega. Ikka leiame mingisuguseid mustreid, mis kõnelevad konkreetsetest sündmustest. Hundikutsikatega pole ma küll üles kasvanud, kuid Mowgli suhtes tekib teatavaid äratundmisi. Kui otsida kõige vanemate
Metalooduse protagonisti avamine ehk kes ma olen? Read More »
Kerge päeva keskmise kukkumine termomeetril päästab blogi. Selline võiks olla sissejuhatus dramaatilisemas võtmes. Ent tegelikult ei ole need eneseotsingud kuskile kadunud. Hoopis vastupidi – tärkava looduse tõmme ja talvel akumuleerunud emotsionaalne nälg on mind vagura teenri näol endale jäägitult allutanud. Jahenenud ilm ja unarusse jäänud “ülejäänud elu” on kui võltsargumendid iseenda kodustamiseks (“peaks täna koristama,
Keskkevadised hämarikud ja doktorikraadid Read More »
16.04 võtsin kamraadiga ette eksperimentaalse süstamatka Rapla külje alt Vigalani. Täpsemalt öeldes oli esialgne siht Rumba sild, mis teinuks distantsist ligi 70 kilomeetrit kulgemist. Etteruttavalt olgu öeldud, et lõpetasime umbes 7-8 kilomeetrit enne lõppu Vana-Vigalas, kuid see polegi antud kontekstis kuigi oluline. Hoopis vajalikumaks pean tekkinud muljete jäädvustamist. Läbi kirjutamise suudab aju informatsiooni kuidagi hõlpsamalt “riiulile
Kuidas Vigala jõel iseennast otsisin… Read More »