Üldised mõtted

Talviste kuuvalgete ööde võrgutavast aurast olen varemgi kirjutanud. Kahtlustan, et paljude inimeste puhul tekitavad need soovi läbi ekraanil olevate pikslite fotosse sukelduda, kuid isiklik pealehakkamine jääb puudulikuks. See on ka mõneti mõistetav, sest idee üksi või kahekesi öises metsas-rabas hulkumisest tekitab osalt ka kõhedust. Paneksin siiski südamele, et Eesti on üks harukordne riik, kus isegi […]

Laupäeva õhtud on viimasel ajal kujunenud just sellisteks, kus üritan sundmõtteid (keegi käskis, keegi palus või lihtsalt nii on kohane) mitte mõelda. Kui mu mõtted kuhugi vabatahtlikult rännata tahavad, siis ikka maastikele, kust peegeldub vastuseid, mille peale kuskil mujal lihtsalt ei tule. Et möödunud nädalavahetused on valdavalt raskekujulist fotograafiahaigust põetud, siis tänaõhtune atmosfäär meelitab praksuva

Hall ja külm jaanuarikuine keskpäev. Mere sügavhall toon sunnib paratamatult talle sünget meeleseisundit omistama. Olen vees liikumisega tuntavalt ettevaatlikum kui tavaliselt. Miskipärast ei kõiguta see mu suhtumist vees väljaspool – ikka on vaja kuskil jäämassividel ja liiva- ning paekivipankadel turnida, et mingeid uusi visuaalseid perspektiive fotode jaoks otsida. Vaatan kuidas hulljulged kalakajakad mäsleva mere turjalt

Käre pakane on viimastel õhtutel hinge hellitanud erilise atmosfääriga. Võiks ehk isegi öelda, et meie maastikke saadab galaktiline aura. Usun täitsa tõsimeeli, et võinuks oma varbad peaaegu kuskile lagendiku servale jätta, sest hetkeks tekkis kahtlus, et ei saagi neid isegi pikema soojendamise järel funktsioneerima. Naljatledes leian, et selliste looduselamuste nimel mõni varvas ohverdada ei ole

Olen oma varasematessegi mõttelõngadesse sisse põiminud tundmusi sellest, et mere olemusest peegeldub midagi nii elavat, et seda teinekord võib isegi taimeriik selle varju jääda. Võtsin nõuks ühel laupäevasel päeval Poseidonile isiklikult külla minna. Plaan oli “niisama jalutama minna,” kuid sellegipoolest näis täiesti möödapääsmatu kalastusvarustuse MITTE kaasavõtmine. Et Paldiski lähistelt rannikupangalt avanes pilt põhjatuule käes mäslevast

Oli peaaegu tuulevaikne öö. Kõht täis, taustaks hüpnotiseerivalt loksuvad lained ja rändavate laululuikede kurvad huiked. Miskipärast ei reaaliseerinud see päevane väsimus kohese unena. Jõudsin 1-2 tundi selles kottpimedas külmkambris oma mõtteid peegeldada. See võib suurele osale inimestele võõras ja hirmutav tunduda. Minu arust on see tõsiasi iseenesest veel hirmsam. Kuigi lähtun paljudes otsustes oma müstilisest

Pool päeva oli seljataga ja selle jooksul tervitatud üht noort meriforelli. Tõenäoliselt see oleks punkt, kus suurem osa inimesi lepiks olukorraga ja naaseks koduste toimetuste juurde. Kuna ma ei olnud ainult saagi peale väljas, siis nautisin täielikult mängu ilu. Sügisele äärmiselt iseloomulikud hallid, madalate kihtide pilved pakkusid lõputut kontrastide mängu – üksikute päiksekiirte käes ergastunud

On jälle käes see aeg aastas, mil sajad, kui mitte tuhanded, kuutõbised  varahommikusel rannikul imelikke heiteid tegemas käivad. Üksikud, imelikes pükstes mehed. Napisõnalised ka. Võibolla käibki kuuloomise lõpufaasiga käsikäes!? Ei ole ka mina ses osas erand. Mälestus soolasest mere lõhna – sügiskõdu segust oli juba pikemat aega kinnisideeks kasvamas. Bioloogiline kell? Meenub eksperiment koeraga, kes