Kerge päeva keskmise kukkumine termomeetril päästab blogi. Selline võiks olla sissejuhatus dramaatilisemas võtmes.
Ent tegelikult ei ole need eneseotsingud kuskile kadunud. Hoopis vastupidi – tärkava looduse tõmme ja talvel akumuleerunud emotsionaalne nälg on mind vagura teenri näol endale jäägitult allutanud. Jahenenud ilm ja unarusse jäänud “ülejäänud elu” on kui võltsargumendid iseenda kodustamiseks (“peaks täna koristama, lugema, puhkama?”). Mis mõistagi on a-ju-ti-ne.
Viimased nädalad on eestlast rõõmustanud erakordselt soojade ilmadega. Tänavapildis on selgelt tunda kogukonna positiivset hingamist. Eufooria toel on talvest saanud suvi – kevad unustati kuskile aprilli algusesse. Päevasest ajast kujunes justkui diskolava, mis rahvast (ja looduskeskkonda)kaks nädalakest hullutas. Hetkel näib see äkiline diskopalavik näitavat raugemise noote.
Kuid elulisel kombel jääb nende olemuselt eredate, soojade ja ekspressiivete kevadpäevade vahele kogemuslikus mõttes hoopis peenekoelisemad õhtud. Just nendest erilistest päikese kukkumistest olen õhtuti kalastades osa saanud.
Kõigepealt see ümberlülitus meelelises mõttes: päeval tugineme eelkõige nägemisele ja müra seest selekteerime välja vaid olulisemad helid. Hämardudes hakkad tajuma kuidas silm hästi ei seleta, kuid kõrv haarab paremini. Helisid jääb ümberringi järjest vähemaks. Laulurästad ja musträstad vahetatakse ööbiku poolt välja. Mõnesaja meetri peal haugatavad sokud. Väga vaiksel õhtul on jõe ääres isegi kuulda kuidas kobras oma toidukorda naudib – laast laastu haaval kooritakse oma “höövliga” paju või haava puud. Ka kõikvõimalikud juurikad sobivad.
Üks eriline moment on veel hetk, mil tugev lõhnaloor üle metsa tõmmatakse. See on kindel ajaaken, mil värsked toomingaõied ja teised taimed kuidagi eriti tugevalt oma juuri läbi ninasõõrmete meie teadvusse ajavad. Tõenäoliselt tekib see niiskusest. Päevane leitsak asendub jahedusega. Enne ulatuslikumat maapinna jahenemist on justkui leili visatud. Meie kui seikleja limaskestad saavad kaetud niiskuskihiga, mis annab meile ajutiselt hoopis tugevama haistmise. Sarnane efekt tekib muide saunast väljumisel.
Eelneva mõte ei ole ainult käia vaatamas ja nuusutamas eksternaalset keskkonda. Küsimus ei ole kindlasti vaid heades lõhnades ja ilusates vaadetes.
Sellised meelelised ümberlülitused aitavad minu arust meil rohkem “endasse tulla.” Eksisteerida hetkes ja teravdada oma fookust. Sest mõte on pöörane loom – ta tahaks perutada mineviku ja tuleviku vahel. Sellises hämaras keskkonnas aitab meid ka perifeerne e. laiuti nägemine, mis on täienduseks tsentraalsele nägemisele. Perifeerne nägemine aitab meil näiteks märgata kedagi või midagi, kes küljelt lähenemas on. Selline võimekus on meid inimesena karmis looduses palju aidanud, kui mitte liigina päästnud.
Ent meile on sarnane perifeerne funktsioon omistatud ka vaimsel tasandil. See tähendab, et lisaks olevikus eksisteerimisele analüüsime tehtut ja mõtleme, et mis peaks edasi saama. See küll suurendab meie šansse eksistentsiaalses mõttes, kuid näib tegevat liiga niigi haprale õnnetundele. Niisiis on mul aimdus, et erilised looduskogemused omavad suurt tähtsust liigsete funktsioonide halvamisel. Võtkem seda nii – vahel on kasulik oma arvutis või telefonis liigsed protsessid katkestada. Seda kõike selleks, et jõudlus oleks parem.
Looduses on sellised funktsioonid võõrad. Ehk isegi tarbetud enamike elusorganismide jaoks. Märksõnaks on reaktiivsus. Aistingutele reageerimine. Kiirem võidab. Lõputu elu-sööb-elu-jada.
Kusjuures need reaktsioonid ei teki iseenesest. Võiks öelda, et vaist on olemas, kuid tuleb treenida. Hundikutsikad hakkavad harjutama kohe kui jalad kannavad. Ei mingit pikka kaalutlemist, vaid vigade tegemine ja proovimine käsikäes. Meie metsades, soodes ja rabades on peidus meisterlikke lauljaid, kütte ja maskeerijaid. Perfektse soorituse puhul meenub alati Malcom Gladwell`i poolt välja käidud 10 000 tunni reegel, mille kohaselt eeldab milleski tipptaseme saavutamine keskmiselt 10 000 tundi korrektset ja asjakohast harjutamist. Gladwell räägib muidugi inimestest, kuid võimas on mõelda, et nii mõnigi loom täidab selle mitmekordselt.
Seega naljaga pooleks olen jõudnud tõdemuseni, et need sõbrad seal roheluses on kõrgetasemelised saavutajad, kellest enamikul on ette näidata doktorikraadi ekvivalent oma tegemistes. Kusjuures limiteerivaks faktoriks saab olla ainult elusolendi eluiga. Sest neil pole akadeemilist puhkust.
Usun, et siinkohal on inimesel loodusest palju õppida. Valida enda jaoks midagi intuitiivselt õiget ja tegeleda sellega südamest. Täita 10 000 ja enam tundi. Saada tipptegijaks ja teenida välja isiklik “doktorikraad” küsimuste küsimises, inimeste aitamises, õppimise õpetamises või milleski muus. Loodus ei tunne piire. Milleks peaksimegi piirduma tunnustustega traditsioonilistes distsipliinides nagu füüsika, bioloogia või infotehnoloogia.