Aastaid vana idee hakkas juba varakevadiste tegemiste toel juuri alla ajama. Üks oli selge – tuleb minna! Et mitte inimesele omase surematu suhtumisega (“aega on!”) rännakut kuskile lõpmatuse piirile nihutada, tõmbasin mõttelise piirjoone juuni lõppu. Pahaks ei saanud panna ka ilma originaalset initsiatiivi eelnevad nädalavahetused rikkuda, et valikuks osutuks just jaanilaupäev.
Plaan oli oma sisult lihtne: matkata läbi Läänemaa-Suursoo kuni Tänavjärveni. Ööbida sealsel mõnusal liivakaldal ja lõpetada matk järgmisel päeval Nõva rannikul. Ilm näis üritust seekord soosivat. Taganeda polnud enam kuskile, sest aju oli läbi visuaalide selle mõttega juba harjutatud.
Hommik koitis intensiivse päikesega. Oli oodata palavat päeva, mis üht matkalist just rõõmustama ei pane. Kuna piirkond oli täiesti tundmatu, siis redutas kuskil alateadvuses ka kübeke ärevust. Tõenäoliselt loomulik ilming ühe (inim)looma psühholoogias – võõras kohas teravdatult ja skeptiliselt ümbritsevat skanneerida.
Juba esimesed heinamaad jätsid mind “meeldivate” märgade pükstega ja seda tänu kastesele heinale. Maastik lasi mul end lagendikule järgnenud metsas natuke veel koguda. Rüüpasin korraliku sõõmu vett ja märkasin oma seljakoti kõrval üht eriti väikest tegelast. Abitu porri poja ainsaks kaitseks oli maastikukarva sulestik ja ärevad emalinnu noodid eesmärgiga mu tähelepanu hajutada. Kuskile põgeneda ta ei suutnud, mistõttu tegin temast kiired jäädvustused ja jätkasin teed sooja tundega.
Mets hakkas hõrenema. Ees avanes lõputu sookaskede väli, mis visuaalselt kandis välja midagi kõrbelaadset. Viimast just selles mõttes, et väga raske oli aru saada oma liikumise suunast. Ei möödunud pikka aega kui tajusin, et mu liikumine on täiesti kaootiline. Olin justkui läinud pidevalt otse, kuid reaalsus näitas midagi muud. Ka GPS-ist on vähe kasu. Pigem ajas see rohkem segadusse. Lõpuks talupojatarkust rakendades ronisin kõrgema puu otsa ja üritasin sealt nähtava siduda mälus oleva kaardi pildiga. Pärast mõnetunnist ekslemist leidsin end lõpuks kaua otsitud kraavi kaldalt. Viperused näisid olevat seljatatud.
Järgnevad kilomeetrid kulgesid mööda kõrget kraavikallast. Ühel hetkel muutus kobraste langetatud puude ületamine peaaegu tõkkejookskuks, millel ei paistnud lõppu tulevat. Õnneks oli suund selge ja ootamatud takistused on iga rännaku loomulik osa. Seda ka era- või tööelus. Kui suund on teada, tuleb lihtsalt tegevusele keskenduda ja tulemus ei saa tulemata jääda.
Keskpäevases leitsakus keset automatiseerunud takti (keha teeb seda sellistel katsumustel alatasa – lõikab mõttejuured kui umbrohu ja muutud mehaaniliseks loomaks, kes liigub siin ja praegu) tõusis mu eest lendu üks suur isane metsis. Igati mütoloogiline ilmutus, mis jäi veel pikaks mu mälusoppide avatarile. Kustus see alles läbi näpistava nälja, mis iga sammuga end rohkem meelde hakkas tuletama.
Leppisin endaga mõttes kokku, et söögi teen Kõrtsioja ja Vihterpalu jõe ristumuskohas. Näis, et looduse paljastused ei olnud selleks päevaks veel kaugeltki lõppenud. Sättisin üles sääsevõrgu ja end mugavalt sinna alla. Peitu tohutu kärbeste massi eest. Selle tugeva sumina saatel keetsin endale ühe kosutava supi. Üllatuseks saatis kokkamist muidu nii ara jäälinnu uudistamine. Türkiissinine suleline käis korduvalt oja pinnalt endale kala haaramas ning neelas selle siis oksal istudes alla. Tundus, et olime lõunapausiga täpselt ühele ajale sattunud. Miskipärast ei andnud minusuguse kaaslase olemasolu talle kaugeltki rahu ning pani sõna otseses mõttes pead vangutama.
Ent aeg jooksis ja pidin asjad hoogsalt kokku pakkima, et Vihterpalu jõgi ületada ning matkaga jätkata. Vihterpalu ületamine oli üle ootuste kerge – torm oli mulle jõkke juba ette murdnud parajad kased, mis mind kenasti üle vee aitasid. Tundus, et retke alguses tekkinud viperused oli kehv juhus või amatöörlik möödalaskmine, kuid sellest hetkest peale oli kõik üha paremini sujuma hakanud.
Rahulolevana ja söönuna jõge ületades ei osanud ma kuidagi ette kujutada, et tegelikult olid alles kukkunud ühe kaootilise doominomustri esimesed klotsid…
