Alates esimesest merre astumisest on iheruse (meriforelli) püük eriliselt vabastava tähendusega. Tunnistust annab sellest juba tõsiasi, et 10 tundi lainete vahel sumpamine annab end füüsiliselt tunda alles koju jõudes. Tormisema ilmaga sunnib see soolane ahistaja eriti “kohal olema”. Kaotad valvsuse ja libised kivilt või lööb suurem laine su pikali. Varasügisene vesi andestab, kuid novembrikuine on õige kalk! Kogu see loksumine mõjub rahustavalt, kuid tunnen, kuidas alalhoidlikkus mind karmilt kammitseb. Võiks isegi öelda, et tõeliselt suure lainega tekib teatav duell mõistuse ja inimesele omaste instinktide vahel. Ma seejuures ei riputaks kummalegi osapoolele medalit kaela (et kumb neist siis mind ikkagi kõige paremini teenib?). Mõistus on iseenesest osav meelitaja – teinekord tunnen, kuidas keha palub ammu tagasi rannale pöörata, kuid siiski peibutab mõistus terve rea loogiliste põhjustega, et veelgi kaugemate kivinukkide peale pürgida. Olen mõelnud, et elus on sageli samamoodi. Ürgsed instinktid saadavad meid tänini. Kui neile pidevalt alluksime, puuduks meie eludes progress. Tihti on selle pelgliku looma meelitamine tõeline elutöö. Näiteks saame 30-aastaselt üle hirmust läbikukkumise ja äraütlemise ees ning alustame ettevõtlusega. Aga muidugi oleme ka haledalt alt läinud, kas pole?
Mul puuduvad kuigivõrd pragmaatilised põhjused meres püüdmiseks. Meriforell on maitsev kala, kuid odavam on teda poest osta. Päris kindlasti ei seosta ma seda tegevust eesmärgiga just kala järele minna. Mulle lihtsalt väga meeldib terve see kompositsioon emotsioonidest, vaadetest ja tajudest. Eriti varasügisel, kui meri on pisut rahulikum. Kuldkollases leherüüs rannik, mis vaheldub paekivipangaga. Suurupis ja Murastes põimub sellesse ka eriti mahedavärvilist liivakivi. Soolane mereõhk koos tuhandete rändlindudega. Tunnen, et see on tervislik keskkond, milles eksisteerida. Ma võin eelnevalt magada 3 tundi ja siis päikesetõusuks end rannajoonele vedada. Liikuda 10-12 tunniga mitmeid kilomeetreid vees ja liival. Võtta päike hommikul vastu ja saates ta õhtul tagasi merre. Kui võimalik, naasen järgmisel päeval. Teinekord rampväsinuna, kuid see on kõige muu kõrval tähtsusetu. Olen end tabanud mõttelt, et kui tahan siin veedetud aega millegi nimel kuidagi eriliselt ära kasutada, siis peab see minus täpselt samasugust emotsiooni tekitama. See pole ohverdus – see on rõõm, mis neelab kõik kannatused.
Ja siis veel võimaluste paljastamine. Meriforelli leidub üle terve põhjaranniku. Eriti tasub otsida kiviseid kohti, sest ega kuninglik kala ju liiva oma lõpuste vahele ei kipu tahtvat. Siiski, kõik see koha otsimine ja tuulte-temperatuuri jälgimine on strateegilise loomuga töö. Väikese mõttetöö järel saab sellega pea igaüks hakkama. Ka uusaasta lubaduste puhul suudame spordisaali välja valida, treeningkava ja ehk isegi korrektuurid oma toitumises läbi mõelda. Kuid rasket tööd koos paljude tagasilöökidega pigem väldiksime. Miskipärast sunnib just selle ürgse programmi kood meid endast vähimat andma. Ent kire näol oleks tegemist justkui anomaaliaga, mida iidne viirusetõrje välja ei juuri. Tunnistan, et pole forellipüügil merest suurem planeerija olnud, kuid suurest armastusest tekkiva meeleseisundi vastu suudan ilmselt mitmed suuremad planeerijad ületöötada. Ma teen rohkem landiviskeid pikema aja jooksul. Läbi oma tegevuse püüan ma paljastada rohkem võimalusi. Mulle meeldib see tegevus niiväga, et minu ennastsalgav pingutus saab enamasti tasutud. Julgete sõnadega võiks seda nimetada isegi paratamatuseks. Annad endast niipalju, et tulemused on paratamatud!