Liiga külm, liiga pime, lumeuputus ja siis jälle kõike vähem kui tahaks. Kuidagi süngeks näime muutuvat selle madalalt käiva päikese all. Seda eriti siis kui puudub kohev lumevaip ja pimestav päike. Vihmast ja pimedusest tõepoolest õhkub inimlooma jaoks midagi stressirohket, ent sellel nüansil ei tasuks lasta end kuidagi vaimselt murda.
Tõmmates siinkohal perspektiive suuremaks (nagu mulle kangesti teha meeldib), siis näen nn. kollektiivse teadvuse seisukohalt talve kui kriitilist perioodi. Seda võiks isegi võrrelda unega meie igapäevases elus. Sügis oleks sel juhul õhtune magamaminekueelne aeg, mil möödunud päeva mured ja rõõmud hakkavad kergelt kokku sulama üldisteks järeldusteks, mille najal edasi elame. Talv annab neile selgema tähenduse ja kevad – kevad on täis energiat ja värskeid mõtteid. Kosmiline interts justkui toetaks meie tegemisi. Suvel hakkab eufooria asenduma pigem nautimusliku olemusega. Justkui oleks aega ja tegemistega liialt ei kiirusta. Ja siis jälle seesama sügis. Varasügis näib olevat inspiratiivne periood, mil tõesti suudame suuri tegusid teha, kuid väsiva päikese all hakkavad vaikselt väsima ka töömesilased. Tagasi tarudesse!
Suuresti tuletan seda just looduse baasilt. Talvel saadab rabades-metsades seiklejat enamasti tuulekahin. Tuulevaiksetel päevadel ja paksu lumevaibaga võib isegi sellest kahinast puudust tunda – mets on tõesti peaaegu helitu. See on ühtaegu ka täiesti loomulik, sest looduslik vereringe jõgede ja muude veeliikumiste näol on peaaegu et tardunud. Karud magavad ja jänesed-kitsedki ei näita üles erilist aktiivsust. Me pole inimestena ainsad elukad, kes endasse tõmbunud on. Veelkord – minu arust ei ole see pealesunnitud kannatus, vaid oluline faas selles kontrastidel põhinevas stsenaariumis, mille karakteriks me kõik oleme. Loodus on oma olemuselt tsükliline ja miskipärast näime vajavat seda, et koguaeg ei oleks üleni must või valge. Ma isegi ei tea kas see ongi ainult bioloogiliselt seletatav, et miks poolustel suurt eluvaimu just ei esine? Ilus oleks näha selles ka mingisugust metafüüsilist põhjust.
Kevadel jällegi toimub meeletu vabanemine – jõgedelt läheb jää, puude vereringe taastub, rohelus levib epideemiana. Lõunamaalt saabuvate ja ka edasirändavate lindude häälitsustes tahaks justkui kuulda eufoorilist tunnustust kõigele asetleidvale. Aga võibolla see ongi nii. Mets on täitumas helidega. Iga päev liitub keegi uus. Metsvindid, põõsalinnud, ööbikud, rästad. Kontrast talvele missugune!
Ja siis äkitselt see emotsioon kesksuvisest metsast. Palju parme ja kärbseid. Mõni üksik lind annab läbi laulu endast märku. Ninasõõrmed on täis erinevaid lõhnasid. Eriti tugevalt, lausa nina ummistavalt mõjub angervaks. Selline tunne, et isegi kõhu saab haistmisest täis. Ei ühtki looma. Vahel väga harva toimuvad siiski ootamatud kokkupõrked põõnavate metsaasukatega. Paksu taimestiku sees võib päevast uinakut teha põder, metssiga või metskits. Kord sai niimood ühe õige pahura kesiku uni rikutud. Pärast tugevat tõrelemist minuga otsustas siiski omateed minna. Intelligentne olend siiski!
Niisiis, looduses on justkui kõik paigas. Loomi võiks pidada lausa gurudeks, kes oskavad väliseid (klimaatilisi) faktoreid enda eksistentsi huvides ära kasutada. Nad ei uju universumi mõistes vastuvoolu ja elavad energeetiliselt konfliktivaba elu. Ka inimestena võiksime eriti just pimedal ajal rohkem olevikus elada. Talvel süüa natuke rohkem kui “õige on”, magada kauem, uimerdada. Vaadata rohkem enda sisse, mõelda eksistentsiaalseid mõtteid. Usun, et talv võiks mingis mõttes olla vaimse külvi aeg. Jõulude ja aastavahetuse paiku tekivad need kohati ähmased ideed ja soovid, mille poole peagi õhinal liikuma hakkame. Saateks linnulaul ja vohav rohelus. Nautigem viimaseid pimedaid nädalaid!