Lihtne küsimus, millele on raske ühest ja selget vastust anda, kuid tunnen, et peaks vähemalt üritama. On kuidagi narr jätta arutlemata teemadel, mis käivad otse läbi inimese vaimselt lõikelaualt ja puudutavad vahetult.
Viimase paari kuu jooksul on mul olnud au viibida sajakonna kaasmaalasega öistel kodumaa maastikel. Väga lai spekter isiksusi, keda saadab äärmiselt erinev kogemuslik minevik ja ellusuhtumine. Seejuures kerkib esile ka looduskeskkonna tõeline võlu – ametikoht, tegevusvaldkond või mõni muu nimetaja, mis sillutaks teed inimesele hinnangu andmiseni ühiskondlikus mõõtmes, on metsas täiesti irrelevantne. See pestakse maha juba esimest porilompi läbides.
Siin laiuskraadidel on looduseskäik omamoodi sisekaemuslik protsess ja eestlane ei kipu sellest just liiga palju rääkima. Paar järjestikkust lauset on kui jäämäe tipp või pinnavirvendus, mida tuleb võtta märkimisväärse indikatsioonina. Mõisted nagu eneseteadlikkus, vaimsus, hingelisus ja kõik meditatsiooniga seonduv võib põlisele eestlasele ehk võõrastav tunduda. Pigem käime metsas ikka mingi eesmärgiga – on vaja seeni korjata, metsa teha või järjekordne jooksuring sooritada. Ent nii nagu kõhu täitmise ja elus hoidmise kõrval kaasneb enamasti toiduga ka maitseelamus, tuleb meile looduseskäimistega kaasa midagi enamat. Meil pole justkui kombeks sellest otse rääkida. Parema meelega peidame selle värsiridade ja pintslitõmmete vahele.
Sellest lähtuvalt ei ole minu alljärgnevad tähelepanekud detailne kokkuvõte kellegi pihtimustest, vaid isiklikud tõlgendused nendele samadele pinnavirvendustele, mida olen suutnud inimeste ilmetelt ja sõnadelt lugeda. Seega pean meie eestlaslikust eripärast lähtuvalt kirjutama hoopis sellest, et mida olen märganud inimesi leidvat.
Tootem alateadvusest
Olenemata inimese sotsiaalsest taustast – olgu ta eluaegne linlane või põline maakas – vallandab pea alati esimene sõõm värsket õhku koos metsakohinaga seletamatu aukartuse just selle metsaasuka ees. “Kas siin karusid ka on?”. Just nii kõlab enim esitatud küsimus öistel matkadel. Tegemist näib olevat peaaegu et ürgse, sissekodeeritud kontrollmehhanismiga, mis metsarahvast läbi aastatuhandete on tänasesse päeva juhatanud. Metsaott on kui müütiline karakter, keda ükski siinses kultuuriruumis kasvanud inimene ei ole võimeline oma peast välja juurima. Sügisel riisikale minnes piisab vaid mõnekümnest sammust hämarasse kuusikusse ja juba kirgastubki meie kujutluspilti üks suur ja karvane neljajalgne. Need ei ole üksikud täheldatud tundmused. See on midagi kollektiivset meie inimeste (ala)teadvuses.
Koore all peituv eneseväljendus
Kui kevad kõrvale jätta, siis raba on üks ütlemata vaikne maastik. Sügiseks kaob helipildist kiivitajate, kiurude ja lõokeste laul. Ka ümbritsevate metsade koor kustub. Viimased noodid jäävad sookurgedele, hanedele ja lagledele, kes suuremõõduliste formatsioonidena üle taevalaotuse lõunasse kulgevad. Alles jääb vaid männipuude võrades iseloomulikult sosistav tuul. Paljude inimestega juhtub midagi erilist sellises keskkonnas – nad hakkavad ümisema. Millestki justkui vabanetaks. Nüüd võib oma sisemise helina valla päästa. Oled jõudnud hinnangutevabasse keskkonda, mis julgustab oma sisemist mina välja näitama. Ja ümisemine on ju üks ütlemata vahetu viis selleks. Selles näib puuduvat kadu, millega oleme kimpus sõnalisel eneseväljendamisel. Vahel lihtsalt ei leia õigeid sõnu. Aga õige ümin on alati olemas!
Kirgastunud mälestused
Ühel suvisel keskpäeval kuskil Setomaa avarustes kuulsin üht ema soovitavat oma lapsele jäädvustada kogetavat kõigi oma meeltega. Nimelt oli laps kimpus, et miski (minule kui kõrvaltvaatajale teadmata objekt) ei jää kuidagi meelde. Minu arust on see suurepärane soovitus. Hakkasin lausa mõtlema, et kas sel on ehk mingi seos, et Eesti keeles jätame asju meelde ja mitte niivõrd mällu või pähe? Meil on ju ometigi 5 meelt ja ikkagi unustame ära, et igaüks neist on kui omaette sahtel, kuhu midagi väärtuslikku talletada.
Ent looduskogemused näivad salamisi ja omaalgatuslikult nendesse sahtlitesse pugevat ja tekitavat sellega omamoodi ajas rändamise tunneli. Nii võib tugev sookailu lõhn viia matkalise tagasi lapsepõlve aegadesse, mil sai laugastes ujumas käidud. Või juhatab värskelt niidetud heinamaa uduses suveöös peaaegu käegakatsutavalt kunagisse heinategemise aega. Maastikel on salapärane võime neid sahtleid avada ja tolmu mattunud mälestused ellu kutsuda. Ka selles on midagi musterlikku. Midagi, mis on omane pea igale inimesele.
Mõttelagedus
Pisut füüsilist pingutust, märjaks saanud jalad ja külmatunne kehas võivad tagatipuks valla päästa mõttelageduse. Olen märganud inimesi teepausil sookailu põõsastesse vajuvat ja taevapoole vaatavat. Teinekord ei pruugi mõnele mõttevahetuses kujunenud küsimusele kuigi selget vastust seal sambla sees istujalt tulla. Mõte kipub lihtsalt kaduma minema. Aga selles pole midagi halba. Otse vastupidi – see on luksus! Ilmselt seisund, millesse viimiseks hakatakse mõistust ähmastavas infotulvas peagi tablette leiutama. See on kui positiivne halvatus, kus tajud ja emotsioonid võtavad võtavad mõtlemiselt juhtpositsiooni üle. Ja miskipärast pääseb sellega kohalolu tunne tammi tagant valla.
Tuttav pimeduses
Hämarus halvab meie juhtmeele. Parimal juhul oleme võimelised eristama metsa siluetti ja tähistaeva taustale jäävaid puutüvesid, kuid sellega me võimekus piirdub. Ei saa salata – võibki habras ja ebakindel tunne tekkida. Kuid piisavalt pikalt ja kannatlikult sellises keskkonnas viibides hakkab ühtteist juhtuma. Meil on võimalik tuletada pilt ümbritsevast ruumist teiste meelte abil. Argipäevases elus teevad seda üsna edukalt näiteks pimedaks jäänud inimesed. Vahel leian end mõtlevat, et nad ei näe, kuid märkavad selle võrra rohkem.
Ent ainukordselt pimedusse sattuja ei ole reeglina valmis taastama oma enesekindlust selliste metoodikatega. Õppida tundma helisid, seda kuidas need erinevatelt maastikelt peegelduvad ja annavad aimu ümbritsevast ruumis. Kombata teele jäävaid kive, puid ja põõsaid. Nuusutada erinevaid lõhnasid, mis niiskel õhtul eriti intensiivselt eksistentsist tunnistust annavad. Seda kõike on kuidagi liiga palju ja kohanimine tundub suur väljakutse.
Pime mets näib tunduvat lihtsalt liiga hirmus, et sellistele tegevustele rahulikult keskenduda. Võibolla tundub see omamoodi hirmsam just seetõttu, et teame, et väljapääs on olemas? Et saame ebamugavusest põgeneda? Autosse ja sealt edasi koju nelja seina vahele pakku.
Sõltumata sellest, kas matkaline kardab metsloomi, ootamatut õnnetust iseendaga või madusid, võib talle kui hirmu otsesele kogejale midagi märkamata jääda. Ka mina kui kaasteeline saan siinkohal ainult pooliku tõlgenduse anda. Tõde jääb ilmselt kuskile puukoore vahele.
Nimelt kõik need hirmust joonistunud karakterid, mida öine mets visandab, on meie enda sisemaailma peegeldus. Ja tundub, et kui peeglist vaatab vastu suur segadus, siis on lihtsam lüüa käega ja jätta see koristamata. Lihtsam on põgeneda.
Kas ma arvan, et inimesed on omadega segi? Ei arva. Ma leian, et inimesed jätavad lahendamata väga elementaarsed ja lihtsad, võiks ehk isegi öelda, et ürgsed konfliktid enda sees. Ja lõpuks jälitavad need varjudena kogu elu.
Kahtlustan, et öised matkalised on selle valguses võtnud kaasa mingi õrna aimduse – et hirm karu või sügava lauka ees ei ole tegelikult seotud niivõrd välise objekti kui sisemise (ja enamjaolt põhjendamatu) ebakindlusega. Ja selle kinnituseks ma näen, et nii mõnigi inimene on jätkanud neid käike omal käel.
Kõige eelneva valguses hakkab mulle tunduma, et eestlane on natuke nagu rabalaugas. Nii tumeda veega, et ega Sa sinna sisse ei näe. Hoolega üle kaldaääre piiludes õnnestub ehk midagigi silmata. Laugas on oma keskkonna nägu – turbasamblast tumepruuniks värvunud vesi, millelt peegeldub rabamände, päikest ja tähti. Ja sügavust sel on!