Nädala lõpp on hea aeg tagasivaadete ja uute plaanide tegemiseks. Jagan siinkohal just neid mõtteid, mis muidu fassaadi taha jäävad. Kõige muu kõrval on selle näol ilmselt tegemist üsna iseka sooviga saada iseenda mõtetest natuke paremini aru.
Tagasilöögid
See on see osa ettevõtmistest, mida enamasti ei taheta jagada. Kuigi maailm liigub rohkem avatuse poole ja valehäbi kaob jõudsalt, siis endiselt leian end olukordades, kus eeldatakse, et ühtegi halba sõna ei tohiks kasutada. Olgu teistesse puutuvate asjadega kuidas on, aga ise olen leidnud, et enda vastu võimalikult ausaks jäädes saan palju suuremate sammudega ka edasi astuda.
Viimastel nädalatel on loodus otsustanud minu tegevustesse väga jõudsalt sekkuda. Mitmed matkad on tulnud tühistada suurte vihmade ja väga vesiste maastike tõttu. Osalt tekitab see omajagu tuska, kuid näen, et sellised ebameeldivad sisemised hõõrdumised tekivad eelkõige seetõttu, et pole seda sisemist leppimist olukorraga. Ma ei pea siinkohal silmas seda, et tuleks käed rüpes istuda. Hoopis vastupidi – tuleb tunnistada olukorda ja leida lahendused kuidas oma suuremat visiooni sellistes tingimustes täita.
Mõned näited sellest, kuidas takistused on aidanud mul leida võimalikke lahendusi. Suured vihmad on raskesti läbitavaks muutnud eelkõige raba- ja soomaastikud. Samas on olemas mitmeid teisi ägedaid maastikke ja nendega seotud lugusid-mõtteid. Sademeterohkel ajal peaksin mõtlema kuidas inimesed just sellistele maastikele viia. Siinkohal tekib küsimus, et kas on maastikke, mis välistaks vihma? Õnneks ei ole. Õnneks just seetõttu, et vihm on looduse loomulik osa.
Mul ei ole kordagi olnud ideed hakata korraldama mingisuguseid üleelamislaagreid. Pigem tunnen, et minu isiklik taluvuspiir on kordades kõrgem kui paljudel vähemkogenud matkahuvilistel ja see on ju tegelikult täiesti loomulik. Selge on ka see, et paljud inimesed ei tahagi oma mugavustsooni laiendamisest midagi kuulda. Aga siiski jääb sinna kuskile vahele üks osa inimesi, keda oleks võimalik aja jooksul loodusega sedavõrd suuremaks sõbraks teha, et nad leiaks ka mõõduka vihmaga tee loodusmaastikele. Ei ole olemas häid ega halbu tingimusi. On vaid mingisugused ühiskondlikud/kultuursed hinnangud või normid, mis kokkuvõttes suunavad meid elama väga kitsale kogemustespektrile. Ja kui ma saan kasvõi ühegi inimese sealt aja jooksul välja aidatud, on mul hea tunne.
Sellest lähtuvalt soovin edaspidi otsida rohkem viise kuidas leida üles need suuremad huvilised ja juhatada neid kaugemale. Kindlasti ei plaani ma ära unustada ka neid, kes sooviks lihtsalt vahel mõnel öisel maastikul kulgeda, ega vaja sügavamat kokkupuudet looduskeskkonnaga. Kuidas seda kõike teha? Võtmefaktoriks on kindlasti kommunikatsioon – matka sisu ja eesmärgi täpsem sõnastamine.
Üks väga oluline märkus veel kogu mu ettevõtmise kohta. Nagu ma ilmselt varem kaudselt või otseselt välja toonud olen, siis minu tegevuse suurem eesmärk on tõsta inimeste eneseteadlikkust läbi looduskogemuse. Kuna ühes geograafilises piirkonnas elavad inimesed tajuvad keskkonda väga sarnaselt ja see omakorda sillutab teed kultuuri kujunemisele, siis nimetan seda hellitades ka Eestimaa looduse loo otsimiseks. Pange tähele, et sellist eesmärki võib saavutada väga erinevate tegevustega. Hetkel olen selleks leidnud matkade korraldamise, kuid suure tõenäosusega võib see olla vaid üks faas suuremast teekonnast. Minu suur soov on olla kohanemisvõimeline ja muuta oma tegevust vastavalt sellele, mis parasjagu õigem tundub. Mis on õige? Õige on see, mida süda ütleb. Niisiis võivad sellised loodusmatkad olla sissejuhatuseks mõnesse järgmisesse tegevusse, mis tulevikus võiks mu eesmärki paremini täita.
Järgnevad tegevused
Kuna mõtteid on väga palju, siis olen aru saanud, et mul on vaja need vähemalt korraks saada paberile. Et oleks olemas konkreetne lähtekoht, kust siis juba jõudsamalt edasi astuda. Seetõttu alustan homsest ettevõtluskoolitust, mille lõpuks on mul olemas äriplaan ja tean, millised sammud järgmiseks teha. Jõuluks on see läbi ja pole ju midagi paremat kui alustada uut aastat väga selge plaaniga.
Ühtlasi olen hakanud aktiivsemalt kaardistama kohalikke rabasid. Minu jaoks on väga üllatav see, et kohaliku elanikuna ei olnud ma Raplamaad kunagi vaadanud kui rabade maad. Kolm aastakümmet olen elanud reaalsuses, kus kuulen inimesi rääkivat, et Raplamaa on tühermaa või läbisõidu koht keset Eestit. Mulle tundub, et kuna me kohalikena pole autoteedest kaugemale vaadanud, siis ei oska me absoluutselt märgata seda, mis meil siin tegelikult salamisi laiutab. Meil on palju rabasid, kus puudub laudtee ja just see ongi minuarust Raplamaa suur eelis. Meil on seda salapära!
Plaanin oma käikudest teha ka lühikesed filmid ja näidata vaatajaile erinevaid kohti, mis avastamist ootavad.
Lisaks usun siiralt, et meie laiuskraadidel on teinekord väga keeruline midagi planeerida. Üldse on tänapäeval midagi raske planeerida. Võibolla peakski just looduskogemustega käima kaasas natuke spontaansust? Kuna soovin looduses kulgemisest teha mitte lihtsalt tööalase väljundi, vaid terve eluviisi, siis läbi selle saan ma inimeste jaoks palju enam saadaval olla. Ma näen kuidas inimesed soovivad järjest rohkem oma seltskondadega midagi looduses ette võtta. Pidada sünnipäeva looduses, teha sõpradega jõulumatka suurte praadide vahele, minna lastega koolivaheajal rappa. Teinekord tulevad need mõtted väga ootamatult ja sellises olukorras võib olla raske leida kedagi, kes teed näitaks ja midagi head ka juurde räägiks. Just sellistes olukordades loodan inimestele rohkem abiks olla.
Sama kehtib ka ettevõtete kohta. Lisaks usun ma, et lähtuvalt ettevõtte tegevusvaldkonnast on võimalik matka tarbeks luua ka just sellist sisu, mis võiks tekitada inimestes rohkem äratundmist. Sest loodus pakub väga palju põnevaid analoogiaid inimelule. Ettevõtetele soovin matkale mineku ka palju lihtsamaks ja mugavamaks teha. See eeldab terviklikumaid lahendusi. Oleks ju hea kui keegi tuleks ja võtaks kontorist inimesed bussi peale? Vabandusi mitte minemiseks jääks kohe vähemaks. Seda enam, et lõplik meeleolu on pea eranditult alati positiivne. 🙂
Kõige muu hulgas hakkan kaardistama ka võimalikke koostööpartnereid, milleks võivad olla näiteks majutusasutused. Kindlasti loodan seda ideestikku ettevõtluse koolitusel rohkem enda jaoks avada.
Ühtlasi jätkan oma mõtete kirjutamisega Edasi.org keskkonda.
Kuidagi märkamatult jooksis mõttelõng seekord kinni. Usun, et aja jooksul harjun sellise uuema ja isiklikuma kontseptsiooniga ning aja jooksul muutun Sinuga ka avatumaks. Juba nädala pärast loodan jagada esimesi muljeid koolituselt ja välja tuua mõned järgmised sammud alustatud teekonnal.
Aitäh lugemast,
Romet