On reede pärastlõuna. Aasta esimene nädal on märkamatult lõpusirgele jõudnud. Kuigi esiti tundub, et aeg tahab juba eest joosta, tunnen end siiski kindlalt – selle härja sarved on haardeulatuses. Et seda olukorda säilitada ja paremakski muuta, tuleb teha järjepidevat ja struktuurset tööd. Aasta alguses on igati paslik sellistest asjadest rääkida. Tõenäoliselt olnuks aasta lõpus isegi parem, kuid see oli matkade kõrgaeg ja kogu fookus sai suunatud sinna. Käesolev nädal on taotluslikult läbitud pigem vabakäigul – olen andnud endale pisut hingamisruumi, sest leian, et just sellistel hetkedel tekib rohkem taipamisi ja äratundmisi just selles osas, et kuidas edasi minna. Aga kuidas siis edasi minna selle Metalooduse-nimelise karavaniga? Esimesed märksõnad, mis mul kohe pähe tulevad – Raplamaa rabad ja sõnumi võimendatud levitamine.
Sõnum ja struktuur
Loodusmatkasid võib üles ehitada kõikvõimalikele lähtekohtadele. Looduskogemus iseenesest on meeletult lai spekter teemasid – alustades psühholoogilistest ja antropoloogilistest ning lõpetades sportlike ja majanduslike aspektidega. Kui öelda sõna loodusmatk või rabamatk, siis enamasti seostub see inimesele rõõmsa ja seiklusliku looduses sumpamisega. Vahel täiendavad seda matkakorraldaja poolt lisatud faktid konkreetses geograafilise piirkonna või looduse kohta üldisemalt. Mulle tundub, et sellistel käikudel ei ole sageli ka jätku. Käiakse ära, kogemus on saadud ja elu läheb edasi. Sellist lähenemist võiks võrrelda kinos käimisega – film on nähtud ja teist korda enam vaatama ei kipu. See on end ammendanud.
Mina tunnen, et pean leidma võimalused ajada natuke teistsugust asja. Loodus on mind sedavõrd palju õpetanud ja annab mu igapäeva elule niipalju juurde, et seda oleks patt vaadata ühekordse sportliku tegevusena loodusmaastikel. Olen kohati tajunud, et inimestel on koguaeg kuskile kiire. Üks neljatunnine matk suudab küll hetkeks hingetõmbeid sügavamaks muuta, kuid keskmine matkaline ei suuda end selle aja jooksul argipäevast välja lülitada. Selle asemel jääb ajusoppi mängima täpselt seesama kassett, mis igapäevaselt niigi töös on. On täiesti loomulik, et teisele režiimile minek võtab aega. Mõnel võtab see kohe eriti kaua aega. Aga me saame ise selle jaoks päris palju ära teha kui teadvustame endale natukenegi, et miks me üldse sinna metsikusse lähme.
Olen mõelnud, et minu eesmärk võiks olla selliste küsimuste esiletoomine. Kui inimesed natukenegi hakkaks mõtlema sellele, et mis on nende tegevuste/plaanide sügavamad tagamaad…Pean silmas just kõike seda, mis seostub loodusmaastikega. Kui jõuame sealt juba mingisuguse teadlikkuseni, saame öelda, et oleme esimesed olulised sammud oma teekonnal teinud. Tänaseks on ka teadus jõudnud piisavalt kaugele, et anda meile selgeid viiteid selle kohta, et kuidas looduskeskkond meie vaimset ja füüsilist tervist parandab. Sellel on täiesti praktiline väärtus! See väärtus on koguaeg olemas olnud – meie esivanemad mõistsid seda, kuid sõnastasid seda teistmoodi. Tänases maailmas oleme tajumisest ja tunnetamisest lahti lasknud. Kõike on vaja mõõta. Näita mulle numbreid ja ma usun Sind! Hea uudis on see, et paljud numbrid on olemas ja neid tuleb pidevalt ka juurde. Võibolla jõuame läbi suurema usu lõpuks ka sisemise tajuni tagasi?
Eesseisval aastal on minu suurimaks väljakutseks sõeluda selles ideede ja mõtete merest välja need üksikud kõige olulisemad, formuleerida sõnum(id) ja luua selge struktuur selle edastamiseks. Struktuur aitab tekitada järjepidevuse ja viimast on hädasti vaja sellises mürarikkas maailmas, kuhu me end tänaseks toonud oleme. Mida see struktuur tähendab? See tähendab seda, et minu looming jõuab inimesteni ootuspärasemalt. Võtan endale väljakutseks näidata oma käike ja tegemisi iganädalaselt. Blogipostituste ilmumine muutub regulaarsemaks. Samuti saab vlogides iganädalane vaatamine. Kusjuures vlogide puhul tahan natuke enam sisse tuua ka neid tegemisi, mis jäävad looduses seiklemisest väljapoole. Tegelikult on mu elus suur roll ka kõikidel nendel tegevustel, mis võimaldavad mul seal roheluses uitamas käia – sport, lugemine, ettevalmistused matkadeks. Loodan Sinuga seda sel aastal palju rohkem jagada.
Raplamaa rabad
Sisulise poole kõrval ei saa üle ega ümber geograafilisest asukohast, kus matkad aset leiavad. Ma ei ole enda tegevuspiirkonnaks valinud Raplamaad puhtalt seetõttu, et olen siin üles kasvanud. Kui aus olla, siis minu tegemistes on peidus parajal määral kiusu või mässumeelsust. Nimelt on mind läbi aastate häirinud see, kuidas Raplamaa elanikud ei pea maakonda loodusväärtuste mõttes tõsiseltvõetavaks. Kui pealinnast kuskile suund võtta, siis Lahemaale, saartele või Soomaale. Aga meie siin Raplamaal vot elame tühermaal.
Tõsi, meil puuduvad rahvuspargid. Samuti pole meil kiidelda matkaradadega. Kuid sellele järgnev mõttekäik nagu meil poleks midagi näidata, on äärmiselt ekslik. Tegelikult on just eelmainitu mänginud meile kätte suurepärased kaardid. Ma olen korduvalt mõelnud, et kas Raplamaal ja rabamaal võiks ehk mingisugust seost olla? Minu jaoks on kodumaakond viimase aasta jooksul aina suuremaks paisunud ja sellele ei paista lõppu tulevat. Võtkem korraks kaart lahti ja vaadakem – Raplamaa rabab! Meil on paiguti suured rabamassiivid, kuhu ei vii ühtegi laudteed. Olen mõelnud, et raba on kui kinnikasvav maa haav. Mandrijää küünistusi leiame laiguti Raplamaa põhja osas, kuid kõige suuremad jäljed jooksevad diagonaalis Järvakandist üle Lelle Kuimetsa suunas. Ma usun, et kui põhjalikult ette võtta, siis avastamist jaguks 5-10 aastaks.
Jagan siinkohal üht näidet elust enesest. Kui oleks soov Tallinnast viia inimesed lühikesele rabamatkale ja eeldus oleks, et sõidule ei tohiks kuluda rohkem kui tund…Viru raba välistame põhimõtteliselt. Jääb üle Koitjärve raba Kõrvemaal. Väike variant ehk oleks ka Männiku raba, kuid see poleks linnamürast kuigi kaugel. Rohkem variante tallinlase pilguga vaadates nagu ei tulekski pähe. Jääks Kõrvemaa. Aga mina vaatan, kuidas Rabivere, Seli, Jalase või Linnuraba mõttes hüüavad “aga mina?”. Kui raplamaalane ise Raplamaa rabasid millekski märkimisväärseks ei pea, siis kuidas saakski seda teised teha?
Nagu ma ütlesin, siis omamoodi olen sellega rahul, et asjad on nii nagu nad on. See tähendab, et siin annab palju ära teha. Oluline on teha seda vastutustundlikult ja teadlikult. Ma usun, et siin on peidus palju koostöövõimalusi erinevate valdkondade lõikes.
Tulevased matkad
Järgmisel nädalal tuleb üks väheseid stabiilselt miinuskraadidega nädalaid. Kindel plaan on leida endale maksimaalselt aega uute kohtade kaardistamiseks, kuid selle kõrvalt soovin ka huvilistega põnevaid kohti koos oma mõtetega jagada. Hetkeseisuga on plaanitud nädala teise poolde üks tellitud matk ning suure tõenäosusega leiab pühapäeval 14.01 aset ka avalik matk. Praegune plaan on teha seda Keava rabas. Utoopilisel kombel näitab ilmaprognoos ka mõningaid selgeid õhtuid. Kui see tõepoolest nii läheb, siis ilmselt teen ära ka esimese spontaanse matka. Annan sellest kindlasti Metalooduse spontaansete matkade grupis teada. Oleks ju äge lõpuks see tähistaevaalune sumpamine ära teha! 🙂
Mõtteid on veel, kuid nädalavahetus nõuab oma osa. Pakin oma asjad ja lähen sõpradega Otepääle Lõuna-Eesti loodusmaastikke avastama. Head nädalavahetust!
Romet