Ma ei räägi siinkohal niivõrd pikemast füüsilisest eksistentsist, vaid tugevamast vaimsest kogemusest, mida saame eluks nimetada. Mõned meist lakkavad kogemast juba nooruses ja navigeerivad sihitult lihakonteineris läbi aja kuni punktini x. Pole just ideaalseim stsenaarium, või mis?
Looduskeskkond aga on täiuslik süsteem, milles puudub liigne. Loomulik ressursside ringlus on kui suletud tsükkel, kus tekkivad jäägid kellegi või millegi poolt alati ära kasutatakse. Loomad elavad instinktide toel – tegutsetakse olevikus, puuduvad painavad kaalutlused. Siin ja praegu, emotsioonide täielikus väljenduses.
Mingil põhjusel on inimest õnnistatud enamaga. Meil on väike “boonus”, mis kaalutleb minevikus kogetut, teeb selle põhjal järeldusi ja otsustab tuleviku valikute üle. See on eelis, mis kandnud meid füüsiliselt läbi kõikvõimalike evolutsiooniliste ja ajalooliste raskuste tänapäeva. Kuid…vaimselt suures osas hammasrataste vahele jätnud. Oleme ühed suured valevorstid, kes igal hommikul endale silma sisse valetavad ja hiljem seetõttu õnnetusse haaratakse.
Et loodus on halastamatul aus, siis olen püüdnud sealt asjakohast tõde otsida. Mingit põhimõtet või kontseptsiooni, mille järgi õigemini talitada, et mõistuseks nimetatud kahe teraga mõõk mind surmavalt ei vigastaks. Jälgides kevadist sulavett või äiksetormiaegsest padukast tekkivaid veeniresid, mis pinnasel oma teed otsivad, tekib teatavaid metafoore inimelule küll.
Esiteks seesama vesi otsib endale teed. Justkui elusolend. Kompab siit-sealt, takerdub ning pressib siis lõpuks nõrgematest kohtadest läbi. Hämaramates metsades võime sageli kohta veidra kujuga puid, mis on justkui muinasjuttudest juurdunud. Ka puud otsivad oma teed. Lühimat rada valguseni. Teinekord tuleb selle nimel maona väänelda ja ümber kaaslaste põimuda.
Kas võiks öelda, et loodus läheb alati lihtsaima vastupanu teed? Jah ja ei! Otseloomulikult valib efektiivne ja aus süsteem ladusaima kulgemise. On olemas teatud eeldused, on olemas ruum, milles kulgemine toimub, on olemas siht. Aga päris kindlasti ei tähenda see, et loodus oleks laisk. Hoopis vastupidi – loodus leiab tingimused, milles ta on parim ning realiseerib need läbi hullumeelse ellujäämissoovi.
Inimestena on meil just siinkohal terav oht oma mõtlemisega alt minna. Kipume segamini ajama pingutuse/panustamise ja elulised valikud. Kui inimene kevadise sulaveena üle kändude ja kivide tungib, kuid seejärel suurema lumevalli taha takerdub, siis selle taga võib peituda laiskus, käega löömine. Hakates puuna oma võrseid hoopis maapinna suunas ajama ning rühkides selles suunas marutuulena, tormame läbi vale valiku pimeduse poole. Me ei suuda eristada, kas teeme vale asja õige suhtumisega või õiget asja vale suhtumisega.
Mulle tundub, et eelnevad variatsioonid oma tundmatuses räsivad meid madala eneseteadlikkuse tõttu lausa igapäevaselt. Vähe sellest, et keskmine inimene ei suuda elementaarsel tasemel oma keha kontrollida-tunnetada. Ka vaimselt oleme puiseks jäänud. Me ei suuda end kuulata. Me ei saa aru milles oleme head ja milles mitte. Füüsilisel tasandil mingid aimdused veel on, aga vaimselt pole me veel lasteaedagi lõpetanud. Või on midagi enamat peidus?
Äkki on meil see tunnetus tegelikult olemas, aga laseme end eksitada lugudest, mis meid puudutama ei peaks? Et meid kõiki kahejalgseid liidab mõistus, siis eksisteerime lõpmatusse ulatuvates reaalsuste kihtides – tänane reaalsus võib homsest üsna kaugel seista, minu reaalsus on Kuu ja Sinu oma Päike. Kõik on muutumises! Ja muutjateks on inimesed meie keskelt. Metsamaailmas tähendaks see, et loodusseaduseid kirjutataks pidevalt ümber. Täna öeldakse, et kõik peaksid proovima olla kuused, homme toomingad ja ülehomme sirelit meenutavad näsiniinid. Unustatakse, et lehine toomingas ei kasvata okkaid ja vastu pidi.
Võiks isegi öelda, et loodusel on paigas oma eneseteadlik tasakaalukese, mille abil elatakse üle aastaajad, looduskatastroofid, ja klimaatilised muutused. Täpselt sinnani, kuhu maani on see võimalik. Ja kui tuleb lõpp, siis lõpetatakse iseendana.
Igast (edu)loost on midagi õppida, kuid ära hakka oma käsikirja kellegi teise omaga asendama. Maailm ei vaja haukuvaid kasse ja näuguvaid koeri. Maailm vajab hingesid, mis voolavad hoogsalt just enda leitud sängis. Kirjuta oma lugu, millest saab Su unikaalsete tugevuste triumf!