Käre pakane on viimastel õhtutel hinge hellitanud erilise atmosfääriga. Võiks ehk isegi öelda, et meie maastikke saadab galaktiline aura. Usun täitsa tõsimeeli, et võinuks oma varbad peaaegu kuskile lagendiku servale jätta, sest hetkeks tekkis kahtlus, et ei saagi neid isegi pikema soojendamise järel funktsioneerima. Naljatledes leian, et selliste looduselamuste nimel mõni varvas ohverdada ei ole […]

Olen oma varasematessegi mõttelõngadesse sisse põiminud tundmusi sellest, et mere olemusest peegeldub midagi nii elavat, et seda teinekord võib isegi taimeriik selle varju jääda. Võtsin nõuks ühel laupäevasel päeval Poseidonile isiklikult külla minna. Plaan oli “niisama jalutama minna,” kuid sellegipoolest näis täiesti möödapääsmatu kalastusvarustuse MITTE kaasavõtmine. Et Paldiski lähistelt rannikupangalt avanes pilt põhjatuule käes mäslevast

Oli peaaegu tuulevaikne öö. Kõht täis, taustaks hüpnotiseerivalt loksuvad lained ja rändavate laululuikede kurvad huiked. Miskipärast ei reaaliseerinud see päevane väsimus kohese unena. Jõudsin 1-2 tundi selles kottpimedas külmkambris oma mõtteid peegeldada. See võib suurele osale inimestele võõras ja hirmutav tunduda. Minu arust on see tõsiasi iseenesest veel hirmsam. Kuigi lähtun paljudes otsustes oma müstilisest

Pool päeva oli seljataga ja selle jooksul tervitatud üht noort meriforelli. Tõenäoliselt see oleks punkt, kus suurem osa inimesi lepiks olukorraga ja naaseks koduste toimetuste juurde. Kuna ma ei olnud ainult saagi peale väljas, siis nautisin täielikult mängu ilu. Sügisele äärmiselt iseloomulikud hallid, madalate kihtide pilved pakkusid lõputut kontrastide mängu – üksikute päiksekiirte käes ergastunud

On jälle käes see aeg aastas, mil sajad, kui mitte tuhanded, kuutõbised  varahommikusel rannikul imelikke heiteid tegemas käivad. Üksikud, imelikes pükstes mehed. Napisõnalised ka. Võibolla käibki kuuloomise lõpufaasiga käsikäes!? Ei ole ka mina ses osas erand. Mälestus soolasest mere lõhna – sügiskõdu segust oli juba pikemat aega kinnisideeks kasvamas. Bioloogiline kell? Meenub eksperiment koeraga, kes

Mulle tundub ikka üha enam, et maale tulles liigume iseendale lähemale. Võiks ehk isegi öelda, et iseenda sisse. Kõik see väline müra teiste arvamuste, elude ja probleemide näol kaob kui päike õhtuses sügistaevas. Mina räägin sellest muidugi parimas võimalikus valguses, kuid see ei laiene kõikidele inimhingedele. Märkimisväärne osa meist „toitubki“ ainult välisest – teiste arvamus

Ühel põhjamaisel kütt-korilasel ei tundu olevat elevamat perioodi kui sügis. Naljaga pooleks – kel viikingi veri sees, tunneb rõõmu uimaste ja loidude suvekuude taandumisest. On aeg viljade lõikamiseks! Kuigi inimesele seostub suvi eelkõige puhkuse ja ringi liikumisega, siis looduses on kuidagi teisiti. Paljud linnud lõpetavad laulmise, hakatakse järglasi kasvatama. Kesksuvised päevad metsades ja rabade on

Villisin leige põdrakanepi tee jäägid pudelisse ja hoidsin seda kiirsammul kulgedes pidevalt käes, et aeg-ajalt keha täita. Inimorganism on üleelamiste valguses ikka hämmastav süsteem. Kuskil selles lihakonteineris on peidus isiklik narkoladu, mis ohu korral vallandab laengud üle terve keha. Ikka selleks, et meie ellujäämistõenäosust tõsta. Valusad jalad ja kipitav nägu olid vähemalt mõneks hetkeks unustatud.