Viimane periood on pakkunud kontrastina pilvisele sügis-talvele erakordselt lahkelt päikesepaistet. Kui varasemalt on sellega kaasnenud suuremad miinuskraadid ja krõbe tuul, siis laupäeval ja tänasel sõbrapäeval oli ka temperatuur kevadiselt leebem. […]

Talviste kuuvalgete ööde võrgutavast aurast olen varemgi kirjutanud. Kahtlustan, et paljude inimeste puhul tekitavad need soovi läbi ekraanil olevate pikslite fotosse sukelduda, kuid isiklik pealehakkamine jääb puudulikuks. See on ka

Laupäeva õhtud on viimasel ajal kujunenud just sellisteks, kus üritan sundmõtteid (keegi käskis, keegi palus või lihtsalt nii on kohane) mitte mõelda. Kui mu mõtted kuhugi vabatahtlikult rännata tahavad, siis

Hall ja külm jaanuarikuine keskpäev. Mere sügavhall toon sunnib paratamatult talle sünget meeleseisundit omistama. Olen vees liikumisega tuntavalt ettevaatlikum kui tavaliselt. Miskipärast ei kõiguta see mu suhtumist vees väljaspool –

Käre pakane on viimastel õhtutel hinge hellitanud erilise atmosfääriga. Võiks ehk isegi öelda, et meie maastikke saadab galaktiline aura. Usun täitsa tõsimeeli, et võinuks oma varbad peaaegu kuskile lagendiku servale

Olen oma varasematessegi mõttelõngadesse sisse põiminud tundmusi sellest, et mere olemusest peegeldub midagi nii elavat, et seda teinekord võib isegi taimeriik selle varju jääda. Võtsin nõuks ühel laupäevasel päeval Poseidonile

Oli peaaegu tuulevaikne öö. Kõht täis, taustaks hüpnotiseerivalt loksuvad lained ja rändavate laululuikede kurvad huiked. Miskipärast ei reaaliseerinud see päevane väsimus kohese unena. Jõudsin 1-2 tundi selles kottpimedas külmkambris oma

Pool päeva oli seljataga ja selle jooksul tervitatud üht noort meriforelli. Tõenäoliselt see oleks punkt, kus suurem osa inimesi lepiks olukorraga ja naaseks koduste toimetuste juurde. Kuna ma ei olnud