Juhtusin täna kuulama üht saadet (täpsemalt podcast`i) nähtamatutest jõududest, mis kujundavad meie elusid. Et see lisas minu sisemistele aimdustele ka teaduslikke ja isegi elulisi näiteid, siis jäid need mõttekillud mind siiani painama. Ja kõik sellised kummitusmõtted kirjutan hea meelega siin “oma märkmikus” lahti. Minu mõttekäik võib olla hüplik (on siiski öine aeg!), kuid püüan lõpuks

Viimastel nädalatel olen loodusesse sattunud eelkõige öösiti. Üheks põhjuseks päevased heitlikud ilmad, mis veel värvitule maastikule üsna süngeid pilvi külge kleebib ning lisaks mingisuguse vihma-lörtsi seguga kostitab. Kuid öötundideks näib leitavat mingisugune pidamine ja tänu Kuu ajutisele äraolekule serveeritakse eriti jõulisi astronoomilisi visuaale. Ausaltöeldes ei jõua ma endiselt ära imestada kuidas miski miljonite valgusaastate kaugusele

Elu on muutunud autosõiduks. Sõidad suurel kiirusel ühest punktist teise. Näed linnasid, külasid, metsatukkasid, heinamaid. Sügavamat sisulist seost seejuures nende nähtuste või maastikega ei teki. Isiklikku kogemust asendab raamatutest või internetist hangitav info. Lõpuks saad “tehtud” kastikesse järjekordse linnukese joonistada. Kuna süvenemiseks pole aega või pole see harjumuspärane tegevus, siis hakkabki meie maailm suuresti väliste

Päikseline pühapäev. Pärast halli ja pimedat talve mõjub iga pilvitum päev kuidagi eriti kutsuvalt. Lausa hüpnotiseerivalt. Sulaveest tilkuvad kuuseoksad juhatavad mõttelõnga mööda mälukoridore justkui õigete mälualbumiteni. Ees avanev pilt ühtib ligikaudselt mälusopist peegelduvaga. Ja sellised kattuvused kutsuvad meis esile emotsioone. Pean tunnistama, et valdavate miinuskraadide küüsis ei pääse hilistalviste maastike lõhnad veel valla, mistõttu jääb

Päike muutub iga päevaga ühe heldemaks. Läbi pehmema külma ja viimaste kuusevõrasid läbivate päiksekiirte seadsin sammud looduse rüppe. Kuigi see kõlab ehk imelikult, siis seekord olid näljase hundi rollis mu kuulmismeel. Muidugi on tore ka mõni ilus hetk fotokaamerasse talletada, kuid hing ihkas midagi selgemini tajutavat. Peaaegu, et sõbralikku patsutust õlale. Olen sellest varemgi kirjutanud,

Viimane periood on pakkunud kontrastina pilvisele sügis-talvele erakordselt lahkelt päikesepaistet. Kui varasemalt on sellega kaasnenud suuremad miinuskraadid ja krõbe tuul, siis laupäeval ja tänasel sõbrapäeval oli ka temperatuur kevadiselt leebem. Minu jaoks oli tänane käesoleva aasta esimene päev, mil tõesti õhukoostises midagi värsket ja tärkavat peegeldus. Need on sellised hetked, kus sõnavarast jääb reeglina väheks,

Talviste kuuvalgete ööde võrgutavast aurast olen varemgi kirjutanud. Kahtlustan, et paljude inimeste puhul tekitavad need soovi läbi ekraanil olevate pikslite fotosse sukelduda, kuid isiklik pealehakkamine jääb puudulikuks. See on ka mõneti mõistetav, sest idee üksi või kahekesi öises metsas-rabas hulkumisest tekitab osalt ka kõhedust. Paneksin siiski südamele, et Eesti on üks harukordne riik, kus isegi

Laupäeva õhtud on viimasel ajal kujunenud just sellisteks, kus üritan sundmõtteid (keegi käskis, keegi palus või lihtsalt nii on kohane) mitte mõelda. Kui mu mõtted kuhugi vabatahtlikult rännata tahavad, siis ikka maastikele, kust peegeldub vastuseid, mille peale kuskil mujal lihtsalt ei tule. Et möödunud nädalavahetused on valdavalt raskekujulist fotograafiahaigust põetud, siis tänaõhtune atmosfäär meelitab praksuva

Hall ja külm jaanuarikuine keskpäev. Mere sügavhall toon sunnib paratamatult talle sünget meeleseisundit omistama. Olen vees liikumisega tuntavalt ettevaatlikum kui tavaliselt. Miskipärast ei kõiguta see mu suhtumist vees väljaspool – ikka on vaja kuskil jäämassividel ja liiva- ning paekivipankadel turnida, et mingeid uusi visuaalseid perspektiive fotode jaoks otsida. Vaatan kuidas hulljulged kalakajakad mäsleva mere turjalt