Päike muutub iga päevaga ühe heldemaks. Läbi pehmema külma ja viimaste kuusevõrasid läbivate päiksekiirte seadsin sammud looduse rüppe. Kuigi see kõlab ehk imelikult, siis seekord olid näljase hundi rollis mu kuulmismeel. Muidugi on tore ka mõni ilus hetk fotokaamerasse talletada, kuid hing ihkas midagi selgemini tajutavat. Peaaegu, et sõbralikku patsutust õlale.
Olen sellest varemgi kirjutanud, et lõhnad ja hääled on hoopis intensiivsem meeleline kogemus kui nägemine. Et me inimestena tugineme oma maailmakorralduses pea 90%-liselt visuaalsele infole, siis kahtlustan, et tegelikult see pole hiljem “järjehoidjaks” meie mälestustes. Kaunid päikeseloojangud ja valged kesksuvised ööd jätavad emotsionaalse jälje rohkem ikka läbi lõhna- ja kuulmismälu, mulle tundub. Võibolla on see ka põhjus, miks fotod või videod ei suuda ikkagi lõpuni meeleolu üle kanda ja väga paljud seosed meie sees jäävad ikkagi loomata.
Sellest kõigest ajendatuna leidsin end järgmisel hetkel ühe kohaliku paisu eest. Vee kohin oli see, mis hingele eriti paitavalt mõjus. Midagi eriliselt rahustavat on selles vee liikumises. Kusjuures iga paik on oma kõlaga. Sõltub see nii maastiku reljeefist kui ilmast ja lisaks mitmetest muudest faktoritest, mida ma isegi taibata oska. Sobivaid vaatenurki otsides jõudsin veel mõelda, et paisud, joad või kosed on mingis mõttes ka minnalaskmise kohad.
Paigad, kus kõik üleliigne minema pühitakse ning alles jääb üksnes ehe ja tõeline. Ja seda mitte üksnes füüsiliselt, vaid ka vaimsel tasandil tajud, et pealiskaudsed argipäevased mõtted ei pääse läbi selle kohina enam pähe. Justkui suure kivina pestakse südametunnistus liiva seest välja.
Paisud on ka põnevaks murdepunktiks, kus stabiilselt kulgev veevool ühtakki langedes kaoseks transformeerub. Analoogia inimeluga on tuntav: vaikse paisjärve veemass sööstab ühtäkki tundmatusse. Järgneb tohutu mäslemine, kus iga osake otsib oma kohta, teatavat tasakaalupunkti. Võimalust stabiliseerumiseks. Ja piisava distantsi järel jõgi rahuneb taas. Kõik on jälle paigas.
See on kui kontrollitud kaos, mida lähedalt vaadates pole võimalik selgelt hoomata. Kuid piisava perspektiivi korral ilmnevad jõe sängi näol siiski teatavad piirjooned. Tee on teada! Aga ka jõe sängid ise keeravad aja jooksul “külge” ja otsivad endale mugavama aseme. Molekulide lõputu marss sellepärast ei rauge. Sellest peegeldub kohanemist ja paindlikkust. Ja tuletab meelde, et ka inimene ei peaks end kristalliseerima ning tunnistama muutumisvõimetuks.
Sest pea igas jões on mõni kärestik. Ja kõige edukamalt saab selle läbida pingevabadusega. Loodus näib ülistavat loomulikku ja sundimatut sooritust. Kohmakus on lubatud!
Tegin kiirelt veel mõned fotod ja lahkusin, sest külma hambad muutusid üha teravamaks. Koduteel keerles silme ees valge vahutav vesi ja miskipärast ei soovinudki see kohin mu peast lahkuda.
Ma ei jõua ära imestada, kuidas inimaju seoseid loob ja lõpuks meid uutele otsustele suunab. Mitmed tunnid hiljem pakkisin õhtu pimeduses taas asjad kokku ja läksin külmunud heinamaadele. Visioonid mäslevast veemassist ja pealtnäha kaootilisest molekulide liikumisest olid vahepeal mu pähe sellised mõttealged istutanud. Ja välja juurida ma neid ei suutnud. Järelikult pidin alluma.
Kosmos on minu jaoks üks väheseid nähtusi, mis tõenäoliselt oleks täpselt sama köitev ka kuulmis- ja haistmismeeleta. Seda müstilisem on see, et selline eredate täppide meri tumedal taustal nii erilise sideme millegi nii kaugega loob. Kuna Linnutee galaktika hakkab alles põhjapoolkera vaatleja jaoks visuaalselt paremasse asendisse jõudma, siis seisavad intensiivsemad kaugsuhted alles ees.
Soojemal kevadõhtul võiks tõesti diivani õue vedada ja katsuda silmadega tähistaevast kuni uni silmad sulgeb.
Muide, ka see hoomamatu valgusallikate mass ei ole sugugi kaootiline. Ja mulle tundub, et isegi nii pööraste vahemaade kontekstis peame end lugema lähivaatlejaks. Me ei adu universumi kärgstruktuuri, sest vaatame seda kõike lihtsalt liiga lähedalt! Võibolla me ei saa enesegi olukorrast elus sageli aru, sest meil on kalduvus kaotada perspektiivid? Et meie elu ei koosnegi ainult 3-4-5 asjast?