Päikseline pühapäev. Pärast halli ja pimedat talve mõjub iga pilvitum päev kuidagi eriti kutsuvalt. Lausa hüpnotiseerivalt. Sulaveest tilkuvad kuuseoksad juhatavad mõttelõnga mööda mälukoridore justkui õigete mälualbumiteni. Ees avanev pilt ühtib ligikaudselt mälusopist peegelduvaga. Ja sellised kattuvused kutsuvad meis esile emotsioone.
Pean tunnistama, et valdavate miinuskraadide küüsis ei pääse hilistalviste maastike lõhnad veel valla, mistõttu jääb eriti rõõmsast taaskohtumisest kevadega ühtteist veel puudu.
Mu teed saadavad tavapäratult hõredaks jäänud männikud. Üksikute alles jäänud puude varjud jätavad mu endagi alateadvusse mingisuguse veidra jälje. Koos puudega on kadunud ka midagi silmale nähtamatut…
Mets on alati mu jaoks olnud midagi enamat kui hulk puid üksteise kõrval. Kujutledes sinna kõrvale ka kõik ülejäänud eluvormid, ei anna see ikkagi minu jaoks täit pilti metsa olemusest. Tegemist on mõttelise templiga, milles ei jää ruumi pealiskaudsusele ja eemalolekule. Kunagi oli see loomulik elukeskkond kütt-korilastele, täna on see kõrgem teraapia neile, kes seda otsida oskavad. Või julgevad.
Kaasaegses elukorralduses on keskendumis- ja ärevushäired, stress ja üleüldine rahutus loomulikud nagu hõredaks jäänud metsamaad maanteede ääres. Kunagine ehe side metsaga on suurele osale inimestest muutunud vaid numbriteks, sõnadeks ja piltideks paberil. Üle oskame mõelda, arstilt-psühholoogilt abi otsida, vajadusel tablette neelata. Aga teed metsani sageli ei leia. Äkki ei olegi mingisugust muud imenippi kui vaid iseenda ülesleidmine?
Ma ei saa kõneleda teiste eest, kuid isiklikult tajun, et looduses on mõtete kvaliteet hoopis teisel tasemel. Esiteks tänu sellele, et puudub igasugune argipäeva “vaht,” mis meie mõtlemist päevast päeva risustab. Väheneb risk sattuda teiste eluradadele ja hakata neid ekslikult endi omadeks pidama. Kas saab rõõmu tunda kellegi teise seatud ideaali täitmisest?
Mul on tunne, et mets on kui iseenda parim nõuandja. Teda tuleb osata kuulata. Sest need peegeldused tulevadki just meie enda seest. Eriti põnev on tajuda seda kuidas pärast pikemat eemalolekut metsa sattudes oleksid nagu puuga pähe saanud. Mõtted on hajevil. Oled igalpool mujal, aga mitte selles hetkes. Alles pärast esimest ööd sellises vaikses keskkonnas hakkad navigeerima enam intuitsiooni kui mõtete toel. Sisetunne oleks justkui tõeliseks kompassiks-otsustajaks ja mõtted vaid sümboolne sillutis, mis aitab sügavama soovi ellu kutsuda. Et ainult mõtetele tuginedes ehitaksimegi endale võltsmaailma, millesse kaasaegne inimene üha enam elama asub. Ja kõik järgnev ei saagi olla muu kui häda ja õnnetus.
Niisiis näen ma, et puidumaterjalina on metsal väikseim võimalik väärtus. Eriti kui mõelda globaalselt. Meil on tõeline viimne pelgupaik siin! Vahel öeldakse, et korporatiivses maailmas muutuvad inimesed vaid numbriteks paberil. Et inimliku otsekontakti puudumise tõttu tehakse otsuseid vaid numbrite järgi. Keegi kaotab töö – puhas matemaatiline otsus. See on majanduslik klassika.
Ent kaasaegsed juhid näitavad kohati hoopis teistsugust suhtumist. Tehakse otsuseid, mis ei ole majanduslikult kuidagi põhjendatud. Jäetakse raha lauale, kõneldakse pikaajalisest kasust ja inimestesse panustatakse ebaproportsionaalselt palju. Räägitakse mingitest asjadest, mida pole võimalik mõõta, kuid härrad väidavad neid eksisteerivat. Ja mina mõtlen, et kui see majanduslikus mõttes tundubki arulage (lihtsalt sellepärast, et me ei suuda seda täpselt välja arvutada!), siis läbi looduse analoogia tundub see kõik täiesti mõistlik. Et tõepoolest ökosüsteeme vaadates leiaksime sellistele otsustele ka üsna tabavad põhjendused. Mis veel olulisem – me tajume sageli intuitiivselt õigeid samme. Kuid siiski ei tee neid, sest paberil võrdub 1 + 1 ikka 2ga ja narr oleks ju eksida üldkehtivate reeglite vastu.
Mis selle kõigega siis peale hakata? Ma tõesti ei tea. Võibolla võtaks alustuseks inimestel käest kinni ja tiriks nad metsa. Teeks nad sõbraks. Võibolla leiaksid nad niiviisi kõigepealt iseenda ning seejärel paberil nende numbrite tagant täiesti ehtsad elusolendid. Võibolla suudaksime vältida klassikalist narratiivi, milles hakatakse millegi väärtust tajuma alles siis, kui see on jäädavalt kadunud. Muide, metsa tuleb majandada ka. Selge see!