Palju linnukesi ja tühi hing

Elu on muutunud autosõiduks. Sõidad suurel kiirusel ühest punktist teise. Näed linnasid, külasid, metsatukkasid, heinamaid. Sügavamat sisulist seost seejuures nende nähtuste või maastikega ei teki. Isiklikku kogemust asendab raamatutest või internetist hangitav info. Lõpuks saad “tehtud” kastikesse järjekordse linnukese joonistada. Kuna süvenemiseks pole aega või pole see harjumuspärane tegevus, siis hakkabki meie maailm suuresti väliste allikate põhjal kujunema. Päris äärmusesse laskudes võibki tunduda ühel hetkel lihtsam ise avastamisest loobuda. Et teeme otsused selle põhjal, mis teised kirjutavad ja räägivad. Mina räägin küll eeskätt sidemest loodusega, kuid seda saab laiendada pea kõigele.

Hilistalvine metsatee Pärispea poolsaarel

Just nagu ehtsad toiduained kipuvad järk-järgult muutuma millegimaitseliseks, hakkavad igasugused tuletised võimust võtma ka üleüldisel ellusuhtumisel. Kõige päevakajalisem ja tundlikum teema on selles valguses kahtlemata mets.

Märkimisväärne osa eestlastest on metsast piisavalt distantseerunud, et langeda “väärtuletiste” maailma. Primitiivne arusaam ütleb, et mets on koht, kus kasvab suurem hulk puid korraga koos. Kuskil 40-50-aastaselt on needsamad puud piisavalt küpsed ja võib saega kallale asuda. Millegipärast kahtlustan, et tegelikult leiab ka lasteaialaps (kes kõigi eelduste kohaselt on ise metsas käinud) metsas midagi hoopis enamat kui vaid hulga puid. Tõenäoliselt võib ta viidata ka erinevatele lindudele, loomadele, putukatele ja nendevahelistele suhetele. Mõned allikad viitavad, et metsa kui ökosüsteemi kujunemislugu võtab 100-200 aastat. Ma isegi ei tea, mis võiks siinkohal olla võrdväärne analoog inimmaailmast?

Selline vaatepilt võib tekitada kas võõrastust või igatsust

Mõte liigub vägisi perekondade, suguvõsade ja suuremate sotsiaalsete gruppide suunas. On ju needki omamoodi võrgustikud ja rääkida seejuures inimestest kui eraldiseisvatest ühikutest, mida on võimalik suurema eesmärgi nimel neist gruppidest jõuliselt välja juurida ja näiteks võõrale maale asumisele saata, tundub täielik absurd. Selline olukord saabki tekkida siis, kui oleme kaotanud süvenemisvõime ja koos sellega taustsüsteemi tajumise. Oleme minetanud süsteemse mõtlemise. Võibolla ka sellepärast, et meie tegude ja käitumise tagajärjed avalduvad sageli kas aastaid hiljem või kannatavad sellepärast hoopis teised inimesed kuskil kaugetes riikides.

Tulles tagasi loodusmaastike kujundamise juurde, siis asjatundmatust ja pealiskaudsust on tunda ka maaparandustöödel ja veekogude korrastamisel. Keegi joonistab paberile midagi ilusat, keegi kaevab kopaga nagu ette näidatud. Ja lõpptulemus on hullem kui keegi üldse ette oskas kujutada. Veekogud hakkavad hoopis kiiremini kinni kasvama, veerežiim on paigast ära, kalade kudepaigad hävivad.

Maailm täis seoseid – võta üks element välja ja ülejäänud süsteem kas kukub kokku või langeb väga kehva seisundisse

Me elame piiratud ressurssidega planeedil ja inimkond kasvab pidevalt. Annan endale aru, et metsade ja muude maastike majandamine on möödapääsmatu. Skeptilisust külvab pigem see kuidas asju tehakse. Vahel tundub, et need tegevused ei erine kuigi palju väikelaste kraavikaevamisest liivakastides. Arusaam tervikpildi osas puudub.

Võibolla see kõik sööb ära ka tähenduslikkuse meie eludest. Need on küll üksikud näited, kuid nagu varem öeldud, siis edukalt laiendatavat. Seoseid on lubamatult vähe. Me ei taju end osana tervikust. Või oleks õigem öelda, et ei taju ümbritsevat enda kujundajana. Organisatsioonid on omamoodi organismid ja eesrindlikumad neist on julgemalt hakkanud küsima “miks – miks me midagi teeme?” Miks-küsimus aitab paremini põhjuseid ja seoseid tuvastada ja läbi selle tähenduslikkust ja oma kohta tervikus üles leida.

Kui lainetavat merd parasjagu pole, siis keera end metsa alla selili ja vaata neid õõtsuvaid puulatvasid

Omamoodi eksirännakud saadavad ka meie rahvusliku identiteedi turundamist ja kommunikeerimist. Meil on ilma igasuguse kahtluseta see “miski” olemas. Nii häbiväärselt vähe kui olen isiklikult meie ajaloolisse ja kultuurilisse maailma sukeldunud, tundub mulle, et Sõrmuste Isanda triloogia kahvatub meie esivanematest kütt-korilaste maailma kõrval. Lopsakate džunglite ja türkiissiniste merede asemel on meil sookailu lõhnaga kaetud rabad, karusid-hunte-ilveseid peitvad metsamassiivid, miniatuurse olekuga saared ja laiud. Tänases maailmas tundub ühtaegu naeruväärne ja kurb, et nii piiratud alal sellist looduslikku mitmekesisust ja kultuuri peitev maalapp selle elanikes piisavalt uhkust ei tekita.

Võimalik, et see on ka mingisugune igikestev paradoks, mille puhul allutaksegi pealiskaudse läänemaailma väärtushinnangutele. Selle asemel, et serveerida neile midagi unikaalset ja pakkuda vahelduseks sügavamat kogemust, proovime hoopis nendesarnaseks muutuda. Seejuures ei anna me endale aru, et nemad on enda jaoks juba sellised asjad maha mänginud. Milleks käia sama rada?

Loe kokku: mitu eurot on pildil tihumeetrites ja mitu eurot “teenuses,” mis hõlmab hingerahu, turismivõimalusi ja loodussaadusi.

Näib, et paljud põnevad rahvad ja kultuurid on selle allakäiguspiraali ette võtnud. Aasia on muutunud pinnapealse suhtumisega plastmassmaailmaks. Turistid sõidavad sinna, et….nautida läänelikku eluviisi. Reisimise kui kultuurilise taustsüsteemi muutmise idee on täielikult devalveerunud.

Vahest prooviksime oma uhkuse üles leida? Sel ajal kui ülejäänud maailm müüb kiilakale kammi, võiksime meie jääda iseendaks. Teha endale selgeks oma kultuuri ja looduse olemuse. Ja serveerida seda ülejäänud maailmale nii nagu see päriselt on. Meil ei ole vaja midagi ilustada. Tuleb vaid omaenda silmad avada ja vaadata.

Viimased õhtused päiksekiired varakevadise väljanägemisega hilistalvisel pildil

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga