Viimastel nädalatel olen loodusesse sattunud eelkõige öösiti. Üheks põhjuseks päevased heitlikud ilmad, mis veel värvitule maastikule üsna süngeid pilvi külge kleebib ning lisaks mingisuguse vihma-lörtsi seguga kostitab. Kuid öötundideks näib leitavat mingisugune pidamine ja tänu Kuu ajutisele äraolekule serveeritakse eriti jõulisi astronoomilisi visuaale.
Ausaltöeldes ei jõua ma endiselt ära imestada kuidas miski miljonite valgusaastate kaugusele jääv sunnib ikka ja jälle keskööl või hiljemgi asjad kokku pakkima ja maastikele kaduma. Kõigest üks meeletult suur tume pind, mis kaetud lõpmatu hulga täpikestega. Muudkui vaatad ja vaatad. Möödub 10 mintut, siis 30, siis 1 tund. Ei saa küllalt. Autoroolis on raskusi teele keskendumisegagi.
Kuna Kuu faas on hetkel selline, et metsades ja rabades valitseb täielik pimedus, siis mõjutab see oluliselt ka meelelisi tajusid. Kui varasemate pakaseliste ööde ja täiskuuga saatis mind eriline soojus ja rahulikkus, siis pimedus vallandab mingisuguse ürgse ärevuse.
Ilmselt on ka põhjust, sest liikumist saadavad pidevad komistamised. Taskulamp on osaliselt küll abiks, kuid rikub seejuures tuntavalt miljööd. Psühholoogiliselt kujuneb kerge teadmatuse olukord ja kõik meeled eesotsas kuulmisega töötavad täistuuridel, et infot hankida. Omamoodi kõhedust tekitab ka varakevadine mets, mis on täiesti vaikne. Isegi tuul ei puhu. Laiguti katavad maapinda udulaigud, mida ma ei näe, kui tunnen seda jahedat ja niisket massi oma nina ja põskedega.
Teadmatus ja ebakindlus valdab meid hooti ka argipäevases elus. Tõenäoliselt ei kuluta me siis aega oma reaktsioonide analüüsimisele, kuid ürgne kaitsesüsteem funktioneerib meil tänaseni üsna vääramatult. Isegi nii vääramatult, et tekitab meile probleeme.
Hirmude ratsionaliseerimise harjutused kottpimedas metsas annab üle kanda ka muudele psühholoogiistest barjääridest vabanemisele.
Kõnnid kitsal kruusateel keset suuremat metsamassiivi, saatjaks miljonid tähed eesotsas Jupiteri ja Spiikaga, meeled analüüsimas igat ümbritsevat millimeetrit (kas on oht?) ja mõistus samal ajal sisendamas turvatunnet (naljaga pooleks endale sisendades, et oht ei ole reaalne, kui just magavale karumõmmile peale ei astu).
Sellistel hetkedel on piisavalt aega, et selle kõige üle ka mõelda. Ja mõista, et teatavat kõhedust ja teisi inimlikke tundeid polegi võimalik täielikult kaotada. Tuleb vaid õppida nendega elama ja mitte laskma neil oma piirata. Sel ööl oli minu sihiks üks konkreetne panoraamfoto ja selle eest nõutavaks vaevaks õigesse kohta jõudmine ning lõpptulemusele keskendumine. Seda kõike võib edukalt paralleelina kasutada– mõelda mõnele suurele elulisele eesmärgile ja kergele ärevusele, mis seda sihti varjutama kipub. Olukord on ju sama.
Sarnaselt kõige muuga elus, on kottpimedad ja vaiksed ööd metsades ajutine nähtus. Küll korduv, kuid siiski ajutine. Koos kevadega hakkab helipilt täituma tuttavate häältega ja maastikud muutuvad kodusemaks. Loodusega tuttavale inimesele on see kui kõne kadunud sõbralt. Teinekord kuuled häält ja fikseerimata veel omanikku, jõuab alateadlikult suule kerge muie saabuda – järjekordne tiivuline kuskilt Aafrika avarustest tagasi jõudnud.
Peagi juhatavad päevad õhtusse must-ja laulurästaste koorid, millele lisavad pisut kurvemaid noote punarinnad. Kevadises meeleolus metsloomad on mõnevõrra lohakamad, mistõttu on neid kergem silmata. Tundub, nagu rännulistel oleks hea meel tagasi olla ja paiksed metsaelanikud rõõmustavad jällegi naasnute pärale jõudmise üle.
See on see parasvöötme tänuväärne kontrastsus, mis väljendub aastaaegade näol. Pikk ja hall talv võib teinekord olla väsitav, kuid seda suurem on eufoora kui ninna jõuavad esimesed kevadlõhnad.