Mõte kambakesi talvises metsas ööbimisest oli juba pikalt kuskil mu ajukäärus juuri ajanud. Ühel hetkel kerkis see muude ideealgete vahelt sedavõrd nähtavale, et ignoreerimine oleks võrdunud enesepetmisega. Esiti julgesin kahelda, et kas mehed, kes igapäevaselt kuskil sambla sees ei rooma, võiks üldse vedu võtta. Kuid üllatuslikult ei nõudnud eelkinnituse kättesaamine suurematsorti müügitööd. Tuli vaid lahendada varustuse küsimus ja sellega on kaasaegses maailmas tavatult lihtne – tagasihoidlikum matkaja saab selle rentida. Et tagasiteed poleks, siis läksin matkavarustuserent.ee Facebooki lehele ja kirjutasin neile otse chat’i, et kuidas ikka selle talvise ööbimise populaarsusega on – kas õnnestub mõned magamiskotid ja ühe telgi saada? Õnnestus! Kuid sellega meie planeerimisfaas ei lõppenud. Levitasime kolmekesi oma ürgmeeste retke plaani erinevatele osapooltele ja ootamatul kombel võttis see mõttesäde tuld nagu põuaaegne männimets. Kolmest mehest oli lõpuks saanud 10!

Mis ajab mehed metsa?

Vabadus olla mees selle kõige ürgsemas mõttes? Paratamatul kujutasin selle rabasaarele suunduva meestekamba haardes ööbimisvarustuse ja toidukraami asemel odasid ja kirveid. See oli kütt-korilaste jahiretk kaugetele äärealadele. Väljendus on aja jooksul muutunud, aga tõenäoliselt “näeb” mingi osa meie ajust ja psüühikast ikka sedasama ürgset väljakutset. Loodus on mingismõttes väga aus keskkond. Seal loeb pealehakkamine, tegutsemine, jõud, taiplikkus ja nutikus. Aga mitte ainult! Ka koostöö (kui ollakse mitmekesi) ja võime looduskeskkonda “lugeda”. Kuigi talvine telkimine on tehtud kaugete aegadega võrreldes väga mugavaks, on selles ikkagi terake väljakutset. Ja see tuleb eelnevate omaduste baasil üksi või karjakesi kuidagi väärikalt ületada. Kindlasti on siin mängus seesama hõimuna eksisteerimise tunne, millest kirjutasin eelmises postituses ( loetav SIIN).

Metsas ei loe kvalifikatsioon või mistahes sotsiaalne staatus. Loeb ainult tahe looduse poolt ette söödetavates tingimustes jätkusuutlikult tegutseda. Sellises lihtsas matkas on täpselt parasjagu tundmatust. Seda viimast saab olulisel määral üles-alla nihutada – skaala on väga lai. Argipäev võib meile parimal juhul ette visata üksnes mõistusega lahendatavaid probleeme, kuid me teeme seda ikkagi üsna turvalistes ja uinutavalt mugavates tingimustes. Looduses on vaimu ja füüsise suhe hoopis tasakaalukam. Ainult mõtlemisest ei piisa ja rumalast rügamisest on ka vähe kasu. Puhtalt isiklik arvamus, aga mulle tundub, et meie ümber ongi valdavalt üht või teist, aga mitte kuigi palju sellist tervislikku tasakaalu eeldavaid tegevusi. Võibolla seepärast kisubki metsa?

 

Rääkimise unustatud võlu

See on sügavalt individuaalne (nagu kõik muu siin elus), aga osalises isolatsioonis lõkke ääres istudes leiame end ühest kõige vahetumast suhtlusvormist. Ma ei ole eriti kindel, et lõkke ääres istumist akadeemilises mõttes eraldi suhtlusvormiks pidada saab, kuid mingisugune eriline võlu sel kahtlemata on. Eriti kui teha seda kohas ja tingimustes, kus meil pole nii kerget tagasiteed argipäeva juurde. Samas tuleb silmas pidada, et me jalutasime autodest vast 2-3 kilomeetrit maastikule ja seadsime end rabasaarele paika. Nii lähedal, kuid ometi nii kaugel!

Sellised käigud annavad aimu kui kerge on meil eestlastel (veel, õnneks) selliseid privileege kasutada. Horisonditagune maailm asuks justkui mõni kilomeeter autoteest ja 5-10 kilomeetrit asulast. Ja sellest piisab, et suhtlus muutuks ehedaks. Viskad lõkke kõrvale selili ja vaatad lõkkevalguses kumavaid hiiglaslikke kuuski ja taevalaotusesse kaduvaid sädemeid… Ja tunned, kuidas peas jääb mõtteid järjest vähemaks.

Kõigepealt räägitakse sellest, mis kuskil juhtus, siis sellest, mis keegi tegi….Ja lõpuks hakkavad kuidagi pinnale kerkima eksistentsiaalsemad mõtted ja küsimused. Kõik sellised asjad, mida igapäevaselt ei lahka, sest pole aega. Pealegi ei tundu need kuigi pragmaatilised teemakäsitlused üdini asjalikus maailmas. Aga vot enesetunde teeb heaks! Kõneled südamest ja tunned, et see jõuab teistele kohale ka. See ei ole viisakusest ruumi täitmine jutuvadinaga. Need on ehtsad tundmused, mis ilmselt argipäevas jäävadki sageli rääkimata.

Ma olen vahel mõelnud, et kas sellised käigud on mulle midagi õpetanud? Ilmselt olen leidnud endas mõistmise, et kui kaugele kogu see maailmakorraldus on inimesi üksteisest viinud ja ühtlasi kui lähedale miski nii lihtne võib meid üksteisele tuua.

Kuidas seda teadmist enda jaoks ära kasutada? Kas peaks maja taga lõkkeõhtuid hakkama tegema? Ilmselt see poleks päris see… 🙂

 

Kui sooviksid vahel midagi tagasisideks kirjutada või lihtsalt oma mõtteid jagada, siis on selleks kaks võimalust. Esimene neist on liituda Metalooduse grupiga Facebookis või kirjutada mulle romet.vaino@gmail.com

 


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga