Tundus, et ca kolmandik ja raskem osa oli selja taha jäetud. Vihterpalu jõge silmaulatuses hoides ei paistnud ka eksimine kuigi tõenäoline. Ja mis viga mööda kõrgemat jõekallast matkata.
Väljanägemiselt on Vihterpalu omapärane jõgi. Kui seni kulgesin mööda Kõrtsioja, mis oma olemuselt on selgelt rabalise veega (tumepruun, läbipaistev), siis Vihterpalu on helepruuni läbipaistmatu veega. Ristumiskohas saavad kokku nagu koorekohv ja Coca-cola.
Jõgi on nagu ajalõng, mis vaatleja jaoks algab minevikust ja suubub tulevikku. Kuskil keskjooksul on vihjeid jõe lätte-algupära kohta. Samuti võib maastiku järgi teinekord aimata, mis meid ees ootab. Julgemalt väljendatuna leiaksin, et see oleks isegi kui elude risttee – ühes lõigus, ühel konkreetsel ajahetkel kohtub mass orgaanikat, mida tabab erinev saatus. Üks osa süüakse kellegi poolt, üks osa kandub suudme suunas edasi. Need pole ainsad võimalikud saatused. Ei teagi, kas see võiks olla analoogia elule ja energia voolamise-kulgemisele tervikuna?
Igatahes…Olles üle langenud puude jõudnud vastaskaldale, hingasin kergendatult. Maapind jalge all oli tugev ja taimestik mitte üle vöökoha. Seda rõõmu jätkus umbes 100 meetriks. Ees ootas umbes kilomeetri jagu soist jõeluhta. Vesi oli üle saabaste ja jalad jäid kas mudasse kinni või sattusid astudes väga ebamugavaisse asendeisse. 20 kilo raskust muutus ka esimest korda retke jooksul tõsiselt koormavaks.
Tundsin kuidas organism end optimeerima hakkas. Peast kadusid viimasedki mõtted. Minust oli saanud puhtalt instinktidel toimiv metsloom, kes läbi higist kipitavate silmade põrnitses kauguses paistvat metsatukka. Arvan, et seda ca kilomeetrist lõiku läbisin 40-50 minutit. Võrdluseks, et tänaval võtnuks selline distants ca 10 minutit. Sõltumata raskustest paelus mind ikkagi organismi käitumine. Energialaengutega oldi üsna kitsi ja neid jagati mulle tõesti jupi kaupa. Võiks isegi öelda, et pikalt pidi oma katsumuste näol lunima kuni jälle energiavood kuskilt “sahvrist” vallandusid. Eriüksuslastel on selle kohta ütlus, et kui tahad katkestada, oled 40% oma reservist kasutanud.
Kuna tahtsin väga õhtuks Tänavjärve liivasele kaldale jõuda, siis otsustasin mängida kindla peale. Viimane tähendas marsruudi olulist pikendamist eesmärgiga vältida kõige soisemaid alasid. Tundus, et tänaseks oli pool-roomamise sessioon tehtud ja eesolevas metsas ootas kuivem pinnas.
Elamuste vürtsitamiseks oli ka ilm otsustanud prognoose eirata. Hakkas sadama. Järgnev maastik pakkus põhiliselt niiske pinnasega kaasikuid, mis vaheldusid kobraste tekitatud lankidega. Kuna taimestik oli sageli rinnuni, tuli ette sagedasi kukkumisi-koperdamisi roigaste ja mätaste taha.
Tõsi – ka üks suurem üllatus andis endast vihmase metsa all märku. Kuna mu tähelepanuvõime oli sisuliselt kadunud, ei jõudnud see info minu teadvusesse läbi silmade. Viimased olid mul niigi väsimusest maha suunatud. Aga kõrvad kuulevad ikka ja nagu varemgi maininud olen, siis helide maailmas pole sõnu vajagi. Kõik jookseb kuidagi otse kuskile sügavale alateadvusesse.
Sellises ürgses režiimis läbisin üht jõeäärset kaasikut kui äkki keegi ca 5-10 meetri pealt angervaksamerest püsti kargas. Võimas urin vihmases ja tuulevaikses metsas mõjus kuidagi eriti efektselt. Õnneks olin sellises olukorras ka varem olnud. Tegemist oli üksiku metsseaga, kelle turja vilksamisi ka taimede vahelt nägin. Eriliselt hästi on mul meeles need tugevad hingepahvakud, mis selle metslase ninasõõrmeist kahinal väljusid. Ootasin kuni loom otsustas lahkuda talle turvalises suunas ja tegin kiire joogipausi.
Kuidagi eluline olukord, kas pole? Olles varasemalt midagi läbi kogenud või harinud end ilmneda võiva olukorra suhtes, ei vallandugi meis automaatselt mõtlemist halvav hirmureaktsioon. Hirmutavam on hoopis lõpptulemus kui piirduda mugavusega ja karta igat sammu, mis sellest eemale viib. Või ignoreerida teavet, mis aitaks siin maailmas paremini navigeerida. Ma arvan, et liiga paljude inimeste jaoks on elu täis koledat urinat, mille peale kas haaratakse kohe relva järele või joostakse pakku. Aga tegelikku tonti ei olegi olemas.
Jätkasin teed pisut erksamas olekus. Vihterpalu saatis mind pidevalt paremat kätt. Järgnevate kilomeetrite jooksul sain korduvalt ronida üle pliiatsiks näritud haavapuude ja kord-kaks vanasse kopraurgugi kukutud. Maailmatunnetus kahanes aja jooksul ümbritsevalt jällegi vaid enda kehasse. Vaateväli ahenes ja kogu rõhk läks sammumisele.
Ei läinud kaua aega kuni olin pehmelt öeldes segaduses – jõest oli saanud kraav. Oodatud silla asemel seisin silmitsi täieliku võsaga. Tühi kõht kutsus esile agressiivsemaid noote, kuid suutsin lõpuks oma eksimuses selgusele jõuda. Nimelt ristus enne silda jõega seesama kraav. Panemata seda tähele, kaldus mu kurss kraavi järgi (minu paremal käel hakkas ühest hetkest olema hoopis kraav) sillast kõrvale. Tagasi kõndimine ei tulnud enam kõne allagi. Proovisin seljakoti ülekraavi visata, kuid teisele kaldale maandudes otsustas see siiski vette tagasi kukkuda. Hüppasin ise kohe põlvini vette järgi ja kiskusin koti endaga kaldale kaasa.
Päeva parim uudis oli saabunud. Pärast kümmetkond meetrit ootas mind kruusatee. Tundsin juba seda pehmet rabavett, millesse peagi sukelduma pidin…