Juba õhtul uinudes tundsin, et homme on see päev – lihtsalt võtan aja ja eksitan end tundmatusse. Ja uurin seda sügava lapsemeelsusega, näeksin kõike esimest ja viimast korda.
Kui muidu saadab mu käike üsna intensiivne mõttetöö, siis sel päeval jälitasin rohkem hetkes olemise võlu. Sõin kuusevõrseid ja maitsesin tooreid kadakamarju. Maitsemeel sai tublisti vaheldust igapäevamenüüle. Null filtrit minu ja keskkonna vahel. Julgen öelda, et mõjub väga tervislikult. Vist ongi nii, et peame end lastele õpetajateks, kuid unustame, et meil endal oleks neilt palju õppida.
Huvitaval kombel sattus tol päeval mu teele sookure poeg. Pruunides beebisulgedes lennuvõimetu linnuke, keda looduskaugem inimene ehk kuidagi sookurega ei seostaks. Esimese hooga ei suutnud ta arugi saada, et kas tuleks põgeneda või mitte. Segadus vaatas neist tumedatest silmadest vastu. Kuid peagi kostusid puuladvade kohalt vanalindude võimsad ohuhüüded ja väike tegelane pani kõrge hääle saatel jooksu.
Sellised olukorrad meenutavad mulle alati, et tonaalsus on kui universaalne keel. Midagi, mida alateadvus tunneb sõltumata sellest kas see on looma, linnu või inimese alateadvus. Inimestena saame aru kui loom on ärritunud. Irooniline on see, et oma igapäevaelus unustame ära, et meie sõnad ütlevad vähem kui meie hääletoon ja kehakeel. Me räägime palju tühje sõnu – neis puudub entusiasm ja emotsionaalsus. Kui soovime elus midagi saavutada, peame inimesi mõjutama. Viimast saame aga teha üksnes “täidetud sõnadega.”
Pärast vaheseika leidsin end sealt, kuhu süda tegelikult oli kutsunud – Siberisse! Just nii on üks ajakirjanik 20. sajandi alguses kirjeldanud Kurese küla. Seal pole teid, puudub elekter. Isegi sauna polnud inimestel. Juba 40 aastat pole seal hingelist elanud. Küla ise on see juures üle tuhande aasta vana. Alles on kiviaiad, kalmed ja hoonete-keldrite varemed. Küla territooriumil on mitu allikat. Kõlab kui seiklusjutus, kuid on ehmatavalt reaalne.
Madalad kiviaiad koonduvad võrguna kõrgendiku tsentrisse, kus looduse ja ajahamba tandem on visalt purenud keldreid, hooneid, kivikalmeid. Seejuures ei mõju vaatepilt üldse rusuvalt. Hoopis vastupidi – roheluse embuses lesivad varemed ja ümbritsevad heinamaad kadakatega meenutavad saarte miljööd. Vaid merekohin on puudu. Tõsi, see pole seal alati puudunud. Nimelt on see soost kerkiv kõrgendik iidne mererannik.
Oma Kurese esmakülastusel sain ka sooja, ent natuke häbeliku vastuvõtu osaliseks. Oli see ettenägelik samm või juhuslik teede ristumine, aga tarandikku astudes jooksis mulle ketina vastu sajakonnapealine vasikakari. Mõned otsustasid oma tatiste ninadega mind uurima tulla. Loom usaldab enam ikka nina kui silmi.
Loodus vajab tõepoolest vaid väga väikest võimalust, et end realiseerida. Jäta küla ja karjamaad seisma – võtab üle. Sellised kiikamised minevikku läbi varemete tekitab minus tugeva taju ajutisusest. Et kuitahes kaugele inimkond ka ei areneks, ühel hetkel uhutakse ta ikkagi kuskile kosmilisse pimedusse. Universum ei näi intellingentseid arenguid kuigivõrd soosivat. Vähemalt mitte ses raadiuses, mida meie lühinägelik “silm” küündib siin tähtede kärjes tuvastama.
Mulle meeldib mõte, et inimene on miskitsorti bakter, parasiit siin Maal. Meie linnad on just nagu hallitus saial. Hea uudis on see, et planeet suudab taastuda. Isegi kui jätaksime alles ainult betooni ja happelise merevee, siis usun, et piisavalt pika ajahorisondi taga paistab ikkagi uus tõus, ilma inimeseta.
Looduse ülimat efektiivsust meenutavad mulle alati ka orhideed. Kuresel oli neid palju. Kasvavad nad sageli paesel pinnasel. Õhuke ja toitainevaene mullakiht ühes suvise kuivusega ei tundu just parimad eeldused. Eesti looduses oleks kindlasti oluliselt mõnusamaid elupaiku. Ent sellest kõigest hoolimata suudavad need taimed välja kanda sedavõrd uhked õied. Eriliselt hea lõhn ja siinse looduse ühed kaunimad õisikud kasvatatakse minimaalsete võimaluste juures.
Huvitav on see, et nii taime- kui loomariigis on puudus sageli erakordsete tulemuste kandjaks. Paljud loomaliigid kasvavad suurimateks just äärmuslikes tingimustes alates külmast ja lõpetades isoleerituse ja kuivaga. Ka inimelu ei näi siinkohal erand olevat. Ikka tugeva puuduse kannustades hakkavad juhtuma suured lood. Viletsus on hüppelauaks ja mugavus mudaks. Midagi peab ikka pidevalt kipitama, et tagada pidev edasiliikumine!
Ja pea alati ajab mind hiljem muigele fakt, et lihtsast looduses turnimisest sai mõtteline leotis universumi juurtest, mõtteseemnetest ja looduse loomulikest maitsetest.