Mulle tundub ikka üha enam, et maale tulles liigume iseendale lähemale. Võiks ehk isegi öelda, et iseenda sisse. Kõik see väline müra teiste arvamuste, elude ja probleemide näol kaob kui päike õhtuses sügistaevas. Mina räägin sellest muidugi parimas võimalikus valguses, kuid see ei laiene kõikidele inimhingedele.
Märkimisväärne osa meist „toitubki“ ainult välisest – teiste arvamus on kui igapäevane leib laual ja kaaskondlaste pakutud tegevused nagu viil sinki selle peal. Elab ära!
Sellises olukorras on kohtumine iseendaga ilmselgelt šokeeriv. Arusaam endast kui üdini igavast ja hirme täis inimesest ei taha kuidagi omaks saada.
Aga mina! Mulle meeldib endaga silmitsi seista. Ja sügis on selleks ka suurepärane aastaaeg. Suvine lihtsameelsus pühitakse koos lahkuvate hanedega. Tuleb külm koos seitsme tuulega, võtab puudelt lehed ja sinult väljateenimata mugavuse. Tuul ronib jope alt sisse, käed külmetavad, jalad saavad märjaks ja kangestuvad. Oled sunnitud tegelema sellega. Nüüd ja kohe!
Sellistel hetkedel kaob minevik ja tulevik. Unustad tööalased väljakutsed ja muud mured taanduvad, sest keha on andnud selge korralduse häireolukorrale keskenduda. Kannatuste kõrval paljastub ka omamood hasart ja uudishimu. Hakkad huvi tundma iseenda vastu – kas suudad, kas oskad. Ja äkitselt saab sügisest hoopis midagi väga meeldivat. Midagi eneseavastuslikku.
Olen viimased päevad veetnud maal selle kõige ehtsamas tähenduses. Minu päevi saadab katkematu ja tugev sügistuul, millele annab täiendust rändavate hanede hääl. Paar korda olen näinud üksikut hiirt, kes majast ilmselt varju otsib. Ilmselt on meil nii mõndagi ühist. Kasvõi näiteks see, et toidu hankimine on meie mõlema jaoks raskem kui „headel aegadel.“
Aga ka erinevusi on (peale välimuse). Mulle tundub, et tema mõtleb kuidas saaks lihtsamalt. Mina aga vaatan aknast väänlevaid raagus puid ja pigimusta jõge, ning mõlgutan mõtteid suplusest. Olgu märkuseks öeldud, et isegi suvehommikul ujuma minek tundub mulle muidu liiast. Seda enam – mõeldud, tehtud!
Ja keha tänab! See on ehk üks veidramaid reegleid elus, et kõige ebameeldiva taga ootab meid tuhat tänu ja õnnistus. Külmas vees ujumine ja üldse külmade ilmade trotsimine mõjub kui tugev patsutus seljale. See justkui käivitaks loo üksikust seiklejast, kes naudib hilissügise viimaseid vilju ning tunnetab vaikselt saabuva talve teravaid nõelu.
Ja mis puudutab lugusid, siis taipan üha enam, et ümbritsev maailm kajab lugudest. Sedavõrd jõudsalt, et aegamisi hakkan ise samas taktis kaasa mõmisema. Lõpuks on oht, et jäängi sinna kivi peale mõmisema, saamata aru kelle mõtted omaks tunnistan ja tõena neil end juhtida lasen.
https://www.youtube.com/watch?v=YJGlKGS0BjY
See lõputu õhumullide voog meenutab alati üheselt, et kõik on mööduv, ajutine. Kuigi kipume kramplikult end teatud situatsioonidesse aheldama ja neid lõplikuks nimetama, siis tegelikult tasub sammud jõe äärde seada ja veenduda…kõik on ajutine!
Huvitav, kas maailm on kurb sest autentseid mõtteid on liiga vähe? Et meil sageli pole päris oma mõtteid ja selle asemel eelistame järgida neid, kelle ideed sisemiselt ehk polegi kuigi sümpaatsed, kuid kes „lärmavad“ enim.