Viimased paar kuud olen sõna otseses mõttes turbulentsis kulgenud. See, mis tundus suvel veel küündimatu või käega mitte katsutab, on ühtäkki täiesti reaalseks saanud või saamas. Ühel hetkel nõudis elu minult uusi otsuseid ja pika kaalutlemise asemel otsustasin hoopis järgida oma sisetunnet. Põhjendus selle kõige taga võiks kõlada ehk selliselt, et kui olen kolm kümnendit oma otsuseid teinud suuresti välismaailma põhjal (nii kuidas õigeks peetakse, nii nagu reeglid või normid ütlevad) ja seeläbi mitte kuskile jõudnud, siis nüüdseks võib selle variandi välistada ja valida teise tee.
Ilmselt on siinkohal oluline ka täpsustada, et kuskile jõudmine väljendab minu jaoks kõige lihtsamalt mingisugust tunnetuslikku heaolutunnet. Ei ole see kuidagi seotud mingisuguste positsioonide, võimu ega kuvandiga. Tõttöelda tunnen, et mida rohkem ma sellistel hinnangutel põhinevat suhtumist oma elust välja juurin, seda paremaks kõik läheb. Seda rohkem hakkab kahju inimestest, kes ühiskondlike illusioonide lõksu on langenud ega oska sealt enam väljapääsu leida. Isegi kui nad aimavad väljajuhatavat teed teadvat, eeldab see enamasti ikkagi sisemises mõttes üsna valusat teekonda ja sellises valguses valitakse pigem lõputu õudus kui õudne lõpp.
Kisub väga filosoofiliseks. Seetõttu asun asja kallale ja märgin siia üles mõned märksõnad, mis mind viimasel ajal saatnud on.
Blogi
Alustasin selle ettevõtmisega 2016. aasta algul. Esmajoones oli tegemist oma mõtete virtuaalsesse sahtlisse kirjutamisega. Kedagi ma taotluslikult seda lugema ei kutsunud, sest see kõik tundus esialgu natuke ebamugav ja tegelikult on päris raske oma mõtteid avalikus ruumis avaldada. Sõnastasin enda jaoks selle kirjutamise kuidagi nii, et pean lihtsalt need mõtted oma peast välja saama ja siis aja jooksul peaks tekkima mingisugune arusaam, et mis sõnum minu seest siis ikkagi valla tahab pääseda. Aja jooksul täienesid lood fotodega (esialgu telefoniga tehtud), mis jooksvalt muutusid paremaks kuni lõpuks jõudsin välja peegelkaamera soetamiseni. Lisaks loodusfotodele teen nüüdseks katsetusi ka videodega. Tõsi – vajadus üha parema tehnika järele on nagu omamoodi haigus ja selle taltsutamine nõuab omajagu distsipliini.
Kui käesoleva aasta alguses oli mul pisut vähem kui sadakond jälgijat, siis tänaseks on neid juba üle 600. Minu jaoks on need täiesti kosmilised numbrid. Seda enam, et näen end alles oma teekonna alguses olevat. Alles hakkan märkama teatud mustreid ja nüansse – et mida ma ikkagi otsin ja mis on see, mida soovin inimestele edasi anda. Kui jõuan tervikliku kontseptsioonini ja lihvin oma oskusi nii eneseväljenduses kui ka fotograafias ja videograafias, siis võib sellest kõigest lõpuks ka midagi suurt kujuneda.
Praegu saan anda vaid poolikuid vihjeid sellele, kuhu olen suundumas. Mind huvitavad lood ja lugude jutustamine. Seda nii teksti, foto kui video kujul. Kaasaegsed võimalused on (õnneks!) peaaegu piiritud. Aga mitte igasugune lugu ei mind mingisugustel kõrgematel sagedustel vibreerima. Ikkagi seesama ürgne looduse ja inimese lugu on see, mis kõnetab. Kaasaegne tehnoloogia devalveerib informatsiooni väärtust, sest kõik on nii kättesaadav. Ometigi pole see ligipääs meid loodusega suuremaks sõbraks teinud. Pigem vastupidi. Me teame looduse kohta faktiliselt palju, aga me ei tunne teda. Just nagu prooviks kellegi isiksust hinnata läbi CV. Mulle tundub, et selles osas on isiklik kogemus möödapääsmatu muutuja selles suures võrrandis, mis kajastab inimese ja looduse vahelist suhet. Kui meil endal pole kokkupuudet olnud või on see jäänud kaugesse lapsepõlve, siis vajame kedagi, kes võiks olla selleks sissejuhatajaks ja (taas)tutvustajaks. Kui saan selles osas läbi oma lugude ja mõtete midagi ära teha, oleks see mulle suureks auks.
Jõudmaks rohkemate inimesteni ja jättes seejuures endale võimaluse ka sellist rafineerimata teksti siia kirjutada, otsustasin oma tekstilise eneseväljenduse maailmas teha teatud ümberkorraldused. Edaspidi hakkan üht osa oma mõtetest vahendama läbi sellise mõnusa veebiajakirja nagu seda on Edasi.org. Ja isikliku käekäigu kajastamiseks jätan sellesama blogi siin. Loodan, et see sobib lugejatele.
Matkad
Ühest arglikust juulikuise ööretke katsetusest sai alguse võimas teekond, mis näitas mulle, et progress eeldab tsirkulatsiooni, mingisugust ideede ringlust. Raske on oma mõtetega kuskile jõuda kui jäädki neid vaid välja saatma ja midagi vastu ei peegeldu. Need öised ja hiljem ka päevased matkad on mulle seda peegeldumist eriti vahetul kujul. Siinkohal minu suurimad tänud kõikidele matkalistele, kes on käinud, olnud ja oma mõtteid jaganud. Ükskõik kui jaburad need teinekord öises rabas ka ei tundu, võib neist hiljem midagi väga märkimisväärset sirguda.
Mõttevahetused võõrastega on pakkunud mulle väga palju äratundmist. Olen märganud tugevaid mustreid eestlaste maailmatajus ja mõtetes. Ja paratamatult jõuan välja selleni, et meie inimestes on Eesti lugu täiesti olemas. See sünnib eestlase ja looduse kokkupuutepunktis ja rändab sealt edasi tekstidesse, fotodesse ja muusikasse. Seda võõram tundub peita see miski kuskile logodesse või kividesse ja hakata hoopis sealtpoolt otsast sisendama mingisugust uut lugu, millel pole sügavust ega kandepinda.
Need on kõigest esialgsed tundmused, mis loodetavasti kujunevad aja jooksul väga selgeteks järelduseks. Ma usun, et kui suudame kõigepealt rahvusena taastada oma sideme kodumaa loodusega, siis hakkame oluliselt paremini tunnetama ka seda oma lugu ja olemust. Terviklike ja tervete looduskeskkondade väärtus on kaasaegses ja ka tuleviku maailmas võrreldamatult kõrgema väärtusega kui mistahes palgimaterjal. Hetkel mulle tundub, et me ei oska seda piisava uhkuse ja hoolega teistele rahvastele näidata. Kui selleni jõuaksime, oleksime rikkam rahvas mistahes mõõtmes.
Sellised mõttemõlgutused on minu matkadele andnud erilise tähenduse ja sügavuse. Ma soovin nendega täiesti kindlalt jätkata ja leida vihjeid olukorra parandamiseks.
Tulevik
Eesseisev periood kujuneb tervikliku kontseptsiooni loomiseks. Kuigi ma usaldan järjest rohkem intuitsioonil põhinevat tegutsemist, siis tunnen, et vajan oma ettevõtmiste paremaks mõistmiseks ja ka sõnastamiseks mingisugust kokkuvõtvat ideestikku. See saab olema kombinatsioon vahetu looduskogemuse pakkumisest ja sellest kujuneval tunnetusel põhinevast sisuloomest. Ehk teisisõnu soovin ma lisaks matkadele aidata kaasa ka loodusega vähem või rohkem seotud ettevõtete (turismi- ja majutusettevõtted, loodustoodetega tegelevad ettevõtted, vabaajakaupade ettevõtted), ajalehtede-ajakirjade sisulise poole loomisele ja arendamisele. Sisend selliseks loominguks tulebki otse loodusest ja vahetust suhtlusest inimestega.
Lõpetuseks veel üks julgem mõttekäik. Olen tegelikult arvanud, et blogi loomise ja kirjutamise taga on olnud pikaajaline soov saada valmis päris oma raamatuga. Tuleb tunnistada, et periooditi sellele mõeldes olen leidnud end üsna rasketest olukordadest. Väga raske on seda kõike struktureerida ja mingitesse raamidesse valada. Ent vaikselt hakkab see kimbatus kaduma. Ideed ja teemad ilmutavad end kui iseenesest. Siiski jääb üks suur väljakutse ja selleks on ikkagi seesama sõnaliste vastete leidmine kogetavatele emotsioonidele.
Ühtegi tähtaega ma mõistagi ei ütle. Hetkel olen leidnud piisavalt julgust, et see välja öelda ja sellest peaks ju alustuseks aitama. 🙂
Kui Sul tekkis mõtteid, mida minuga jagada, kirjuta julgelt romet.vaino@gmail.com.
Romet