Tekkis idee lisada alljärgnevalt blogipostituse näol oma näitus, mis käsitleb hämarikulisi maastikke. Algab see üldise sissejuhatava tekstiga, mis tutvustab näituse saamislugu ning kulgeb sealt edasi juba fotode ja neid puudutavate tekstidega. Ilmselt on sagedasemale jälgijale nii mõnigi foto tuttav. Peabki olema – need on ju minu möödunud aasta jäädvustused! 🙂
Hämarik
Hea näituse külaline!
Käesoleva näituse fotode valik on sügavalt intuitiivne. Olin esiti suures kimbatuses, et mis võiks olla väljavalitavate võtete läbiv teema või mis oleks minu sõnum näituse külalisele.
Otsustasin ratsionaalsed kaalutlused sinnapaika jätta ning toimida hoopis vastupidiselt. Valisin välja just need jäädvustused, mis panid südame mingil seletamatul põhjusel tugevamalt tuksuma.
Lõpptulemus oli etteaimatav, sest peegeldab minu jaoks just seda kõige erilisemat osa kodumaa maastikest – aega, mis jääb päikeseloojangu ja -tõusu vahele.
Hämarikus on seletamatut sügavust. Olles ise piisavalt julged ja avatud, jõuame taipamisele, et nägemise kaotamine sellistel hetkedel mitte ei piira meid, vaid hoopis vabastab.
Nägemise kui domineeriva meele “väljalülitumine” toob esile muidu tagaplaanil olevate meelte tõelise potentsiaali. Õhtusest jahedusest niisked limaskestad korjavad palju paremini üles heinamaade ja rabade lummuslikke lõhnasid. Pimedas oleme palju paremad kuulajad kui päevavalges – meie valvsus on suurem ja helimaastikud minimalistlikumad. Suudame helisid eristada ja ümbritsevat ruumi tajuda hoopis kõrgetasemelisemalt.
Loodan, et käesolev valik fotosid kannustab vaatajatki omal käel öiseid maastikke avastama. Tõenäoliselt jõuab ta lõpuks minuga sarnase äratundmiseni – et tegelikult on käigud hämarikku mitte niivõrd käigud füüsilistele maastikele kui käigud iseendasse.
Romet Vaino
Metaloodus
Viimased jaaniussid
Rabaäärsetes siirdemetsades askeldavad jaanimardikad on hilissuvises öös rändajaile südantsoojendavaks elamuseks. Mõnel aastal õnnestub mustikapõõsastes helendavaid tulukesi leida isegi pärast sügisest pööripäeva.
Sel täiskuuööl ümmarguse rabajärve kaldal võis tajuda teatavat kosmilisust, mida päikesepaistes enamasti ei leia. Mulle tundub, et erilised olukorrad ongi suuresti seotud igasuguste üleminekutega – päevast öösse ja vastupidi, soojast külma, põuast vihmale.
Ööpimeduses ja valdavalt selge taevalaotuse all jahtunud õhumassid olid igihalja rabamaastiku katnud sätendava vaibaga. Veel viimast sooja hoidva sügavmusta lauka kohale oli kerkinud võimas uduloss.
Kuskilt kaugelt raba pealt kostus peatuvate haneparvede kaeblikke hääli. Kulgesin läbi kuuvalge metsa, mudides samal ajal külmast kangeid sõrmi. Selle kõige taustal tundus omamoodi ime leida üks helendav tuluke, kes juhatab alati mälestused nii suviselt sooja aega.
Kõnnu järv, Raplamaa
Sädelevad kärestikud
Igal kevadel saabub hetk, mil elutust ja värvivaesest taimestikust hakkab sammhaaval tärkama uus säravroheline ja elujõulisusest pakatav mass.
Esmalt väljendub see üksikutes rohelistes laikudes, mis kuivanud kõrreliste vahelt pead tõstma asuvad. Keskpäevases päikesevalguses ei ole selles midagi silmatorkavat– ere valgus ja värvivaene maastik ei ole just kõige oskuslikumad kunstnikud.
Kuid olen aastatega enda jaoks leidnud paigad, mis pakuvad mulle seda ainulaadset värvimaagiat muidu nii värvivaesel perioodil. Märtsis – aprillis juhatavad öised maastikud mind ikka ja jälle kärestikulistele jõelõikudele. Kevadise kõrgvee varjus on kalmused ja muud veetaimed end taaslooma asunud.
Seal Velise ja Vigala jõgede vulisevatel lõikudel istun kui mingisuguses galaktilises hoovuses – kuuvalgus on vahutavast ja mäslevast veest teinud sätendavate tähtede lõppematu voolu.
Raagus leppade ja pajude vahelt ulatuvad väljavalitud taimedeni kuu kahvatuvalged kiired, mis kevadiselt värske klorofülli eriliselt helkima panevad. Need on kummalised öised detailid, mida päevalkäijale ei mõistakski seletada.
Kärestik Vigala jõel, Raplamaa
Leekides raba
Virmalised on üks väheseid nähtusi, mille jäädvustamisel jätan pea kõik juhuse hooleks. Kunagi ei tea ette kas ja kui suur etendus öösel tulemas on. Ühtlasi ei saa ka päris kindel olla, et kas üks või teine koht võiks nende püüdmiseks sobiv olla. On väga tõenäoline, et visioon piltniku peas on sedavõrd võimsam, et lõpptulemus hiljem hinge kriibib.
Varasemad eufoorilised ja eesmärgipärased väljasõidud öistele heinamaadele on asendunud rahulikuma ja usaldavama kulgemisega. Virmaliste asemel otsin hoopis öist maagiat, mis pea iga kord väljendub milleski erinevas. Avatud meelega seigeldes tunnen end märkavat enamat ja just selles on virmalised mind omal moel õpetanud.
Ka käesolev foto on lugu sellest, kuidas öine seikleja põlvili sätendavat rabapinnast jäädvustas ning ühel hetkel ülesvõttel veidrat rohelist tooni märkas. Mõned hetked hiljem oli vaevumärgatav kuma kasvanud erkroheliseks lainetavaks kardinaks. Rahumeelsest pildistajast aga eufooria ja meeltesegaduse piiril pendeldav inimhing.
Kummaline, kuidas midagi nii kauget võib viia ühe hinge nii kaugele, et hilissügiseselt vaikne raba täidetakse emotsionaalsete ja kontrollimatute imestushüüetega.
Keava raba, Raplamaa
Siidjas-eeterlikes unenägudes
Hiliskevadistel päikeseloojangutel võime rabades kulgedes ootamatult sattuda mingisugusesse psühhedeelsesse alternatiivmaailma. Meid haarab jahe ja siidjas udumass, mis kaotab suure osa meile tuttavatest piirjoontest. Kontrastid kaovad. Puud sulavad maastikuga ühte.
Unenäolisusele lisab maagiat veel niiske õhumassi poolt võimendatud lõhnad. Juhtumisi on see ka aeg, mil õied avab eeterlikest õlidest pakatav sookail. Oleme sattunud keset looduse mustkunsti, kus objektid udus ilmuvad ja kaovad ning uimastavalt intensiivsed aroomid annavad aluse viirastuslikule looduskogemusele.
Sellistel udustel päikeseloojangutel tekib mul sageli kahtlusi, et kas kõik see kogetav leiab ikka tõepoolest aset või olengi sujuvalt illusioonide maailma kantud. Enamasti naljatlen siis endamisi, et küll hiljem kodus fotode pealt näen, kuidas päriselt oli. Sookailu õitsemise kõrghooajal saadab mu koduteed kerge tuikav peavalu – just nagu olekski kuskilt teispoolsusest naasnud.
Kui hiljem vaatabki arvutist väga sarnane visuaalne jäädvustus mulle vastu, siis tegelikult mõistan, et pilt kannab endas edasi vaid murdosa emotsioonist. Tõelise sügavuse annavad kogemusele just helid ja lõhnad – see mida fotole ei püüa. Selleks tuleb ikka kohale minna.
Rabivere raba, Raplamaa
Elu maitse
Juulis-augustis võõpab loodus pankrannikupealsed üle minimalistliku stiiliga. Selles pruunide toonide ja sini-kolla-valges kompositsioonis on midagi eriliselt kodust.
Enamasti kulgen päikeseloojanguil piki taimestikust krõbisevat pangaserva ja mudin käes raudrohu õit. See on tõeline hilissuve lõhn, mis siinsel rannikualal seguneb ninasõõrmeis soolase mereõhu või kaldale uhutud adru lehaga.
Ühel augusti õhtul märkasin lisaks pangaserval õitsvatele taimedele ka hulljulgeid turiste, kes olid end ööbima seadnud kohas, kus isiklikult ei julgeks autotagi kaua seista.
Leidsin end mõttelt, et sõltumata sellest, kas tegu on taime või inimesega – piiride kompamises ja äärmuslikes tingimustes eksisteerimises näib peidus olevat mingisugune sügavam elutunnetus.
Kõige elusamad on ikka need hetked, milles adud võetud riske ja oma paljastatud haprust. Seetõttu leian, et looduskogemus ei tohiks kunagi olla liiga mugav. Viimane on me argipäeva juba piisavalt värvivaeseks muutnud.
Pakri poolsaar, Harjumaa
Galaktilised portaalid
Suve lõpul hakkavad ööd märkimisväärselt hämarduma. Iga õhtuga joonistub üle taevalaotuse voolav Linnutee paremini välja. Ööd jahenevad tuntavalt, kuid rabalaukad suudavad veel suve jooksul kogutud sooja hoida. Nii saavad sügavmustadest laugastest omamoodi katlad, mis jahedatel öödel aurusambaid välja sülgavad.
Ühel hetkel temperatuurid ühtlustuvad ja nähtavus paraneb. Kateldest saavad hoopis portaalid – kosmilised väravad kaugetesse paikadesse. Tumedad laukad on tähistaevale ideaalseks peegliks, mistõttu võib kogeda teatavat kehata olekut, sest tähistaevas on nii peakohal kui maapinnal. Ja kui võtta endale veel voli sellisesse tähemerre ujuma minna!
Sel ööl tajusin hästi, kuidas muidu nii pilvitust ööst võib rabas vahel teine mulje jääda. Augusti jahedas öös on raba kui soe ja aurav käsn, mis matab end niiske siiditeki alla. Ilmekalt aitab seda märgata just metsa tagant tõusev kuu, mis paljastab selgelt raba kohal laiuva udukupli.
Metsa jõudes leiame end hoopis teisest mikrokliimast. Soojem, kuivem ja selgem.
Rabivere raba, Raplamaa
Üleminekute jahil
Meie heitlik ilm tekitab kohati inimestes suurt tuska. Viimaste aastate talved kipuvad mööduma pluss- ja miinuskraadide lõputu võitluse saatel. Suvel on võim üha enam koondumas vihma külvavate õhumasside kätte. Aastaajad on kaotamas oma algupärast nägu.
Ent selliste selgelt eristuvate faaside kadumisega on hetkede otsijaile-jäädvustajaile antud rohkem võimalusi tabada midagi teistsugust. Suurte õhumasside lõputud võitlused serveerivad meile näiteks hetki, kus sügis justkui keelduks talvele alistumast, kuni lõpuks tuleb kevad ja võtab jõulisemalt üle. Meile avanevad pildid, kus maastikel on üheaegselt justkui kolm aastaaega.
Mulle isiklikult pakub suurt hasarti just nende hetkede tabamine, kus suvised ja sügisesed hoovihmad murtakse ühel hetkel päikesepaiste poolt. See väike ajaaken pakub etteaimamatuid valguse ja värvide mänge ning eeldab jäädvustajalt meelekindlat tegutsemist.
Olen korduvalt pidanud selliseid hetki mööda saatma maanteel autoroolis. Aga just selline kättesaamatus ja prognoosimatus muudabki need omamoodi ükssarvedeks, millele vaid hea tähtede seisu korral tunnistajaks saame olla.
Sel õhtul läksid asjad oma rada pidi. Olin tulnud looderannikule kalale ja ebasoodsate tingimuste tõttu sellest sama kiiresti ka loobunud. Kuid äsja lõppenud suured vihmahood ja üksikud pilvitud laigud silmapiiril olid piisavaks vihjeks, et midagi võib sündimas olla.
Jalutasin kahlamispükstes mööda paekiviplatood pangast eemale ja ühtäkki see hetk koitiski – loojuv päike valgustas pilveservasid roosakas-violetsete toonidega ning Pakri majakas lisas sellele oma ereda pitsati. Kukub sülle küll kui kannatlikkust ja tajumist on!
Pakri poolsaar, Harjumaa
Kõiki eelpool olevaid fotosid on võimalik ka tellida. Sobivad nii endale koduseinale kui ka kellelegi sünnipäevakingiks. 🙂
Romet