Empty your mind, be formless, shapeless — like water. Now you put water in a cup, it becomes the cup; You put water into a bottle it becomes the bottle; You put it in a teapot it becomes the teapot. Now water can flow or it can crash. Be water, my friend.
Bruce Lee
Jõgi tõepoolest näib olevat igati sobilik metafoor elule selle kõige laiemas tähenduses. Saanud alguse kuskilt kaugetelt lätetelt – rabadest või allikatest, ja voolates siis läbi erinevate looduslike ja tehislike keskkondade ning muutes seejures ka oma väljendusviisi.
Ülem- ja keskjooksud on reeglina kiirevoolulisemad. Esineb kärestikulisi lõike, mida forellilised kudemisajal kõrgelt hindavad. Mida lähemale merele, seda rahulikumaks meie jõed muutuvad. Tõsi, mõni lõpetab vahetult enne merd võimsa joana. Milline tugev ja ootamatu energeetiline väljendus justkui eikusagilt! Inimlikumas perspektiivis näib nagu oleks jõge seni turvaliselt kätel kandnud põhi ta käest pillanud.
Ma täpselt ei teagi millisesse lõiku võiksime end siin universumi läbivas energeetilises jões paigutada. Vahest võiks see ikkagi olla üks suur ja võimas juga, kust terve planeedi elu “alla kukub.” Järgneb kaootiline vahutus ja mäslemine, kus iga hing otsib oma tõelist väljendust. Mõnest saab arukask, teisest jõeforell, kolmandast inimene. Joa-aluses kärestikus valitseb veel üsna segane olukord, kuid siiski on märgata esimeste struktuuride ilmnemist. Teravam silm märkab kulgemise variatsioone. Keskel on kiirem vool ja veealused kivid tekitavad võimsaid keeriseid-laineid. Kaldaääred on jällegi rahuliku olemisega – turvalisem tee. Nende vahele jääb veel täpselt niipalju erinevaid väljendusviise kui ise suudame märgata.
Sõltumata sellest kas läbime selle teekonna lepatriinu, tamme või karuna, võib see olla rahumeelne, mäslev või vaheldusrikas kuni suudmeni välja. Siitmaalt võib selline idee ka vastuoluline ja segadusttekitav olla, sest jõesäng on looduslikus mõttes ju üldised tingimused paika pannud.
Mulle endale tundub, et mida rohkem aeg edasi, seda rohkem on see teekond meie enda kätes. Ürgajal näis elu tõesti olevat just see, mida silmad meile näitasid. Täna on see kõike muud kui see, mida silmad meile näitavad. Aastatuhanded tagasi tõesti oli keskkonnatingimused meie elude vormijaks ja jõgi võis seetõttu olla kõigi jaoks sarnase sängiga.
Praeguseks oleme nn. ürgse ellujäämisbarjääri ületanud. Suures mastaabis ei pure meid enam röövloomad ega loodusnähtused. Huvitaval kombel on maailmast seejuures saanud illusiooniline keskkond. Kuskilt universumi lätetelt oleme oma kookonites turvaliselt kulgenud ja ühtäkki üle panga ääre alla kukkudes need kapslid purunevad. See, milline jõgi meid sealt edasi kannab, on nüüd rohkem meie enda perspektiivide küsimus. Meist on saanud keskkonna moondajad. Kas kulgeme turvaliselt aeglases voolus suudmeni ja sealt edasi avamereni, kus aurustume ja jääme ootama järgmist mahasadamist veepiisana? Või hüpleme läbi meeletute kärestike mereni ja väljendume seal veel võimsate lainetena kuni lõpuks vaibume taevasse kerkiva veeauruna?
Et inimese ja looduse vahele on erinevate majandusmudelite abil loodud nn. vahekiht, mis tugineb rohkem inimeste mõjutamisele kui ratsionaalsele loogikale, siis meeldib mul praegust ajastut näha kui võlurite ja moondajate kõrgaega. Objektiivset reaalsust pole olemas. On vaid isiklike realsuste aritmeetiline keskmine. Üks osa meist tegutseb selle järgi väga edukalt. Teine osa on õnnetu ja kolmandale jääb sellest keskmisest väheseks – nemad on inimeste (ja nende reaalsuste) mõjutajad. Nemad proovivad jõesängi painutada oma äranägemise järgi. Parimatel see ka õnnestub ja energeetika allubki neile.
Niisiis tea, et elad nõidade-võlurite hiilgeajal. Selle asemel, et kurta ebakõla silmnähtava ja hinges peituva vahel, leia viis kuidas oma kosmiliste sisesoovide abil just selline jõesäng luua, milles kulgemine rõõmu pakub.
Unusta loogika. Ma ei tea millest me täpselt tehtud oleme või mis meid siin käigus hoiab, aga üks on selge: see peab lugu seiklustest, rõõmust ja hulludest ideedest. Paku meile seda!