Depressioonist ja stressist on saanud kaasaegse ühiskonna sünonüümid, mis leiavad mõistetena igapäevast kasutamist sedavõrd palju, et võiks pretendeerida paljude riikide rahvusliku moesõna tiitlile.
Eestis kerkib avalik dialoog meie rahvuse madala õnnetunde üle rohkem esile kord aastas kui avalikustatakse maailma õnnelikkuse raport. Tänavu figureerisime seal 63. kohal, samal ajal kui Soome oli 1. kohal. Kuna minu eesmärk pole lahata selle konkreetse raporti tulemuste tagamaid, vaid pakkuda pigem ühe looduses uitaja perspektiivi, siis võtan endale voli meid teiste riikidega mitte võrdlema hakata. Vähemalt mitte siin blogis.
Sagedased hinnangud enda negatiivsele seisundile on meid lohakaks muutnud. Sageli ei tehta depressioonil ja stressil isegi mitte vahet ning neile omistatakse ühesugune väärtus.
Tegelikkuses on aga stressi näol tegemist emotsionaalse pingeseisundiga, mis mõistlikus koguses mõjub meile hoopis positiivselt. Kui suudame vältida pikaaegset tugevat stressi, oleme tänu kergele pingeseisundile produktiivsemad oma elukorralduses. Seega on teataval määral stressi meile hoopis vajalik.
Vahel võib elus ette tulla olukordi, mil meid tabavad suuremad vapustused või hiilib ligi järgemööda kasvav igapäevane pinge. Suutmata nendega toime tulla, sillutame teed depressioonini. Viimane on juba tõsine haiguslik seisund, mis hakkab häirima meie elukorraldust, töövõimet ja tervist. Sellest väljumiseks vajame enamasti spetsialisti abi.
Mul on suur usk loodusesse ja selle üüratusse potentsiaali kõige eelneva ennetajana. Seetõttu lahkangi järgnevalt läbi omapoolse nägemuse selliste “normiväliste kurnajate” tekkepõhjuseid ja avan looduskogemuse kui meeleparandaja tagamaid.
Kultuur on Sinu operatsioonisüsteem
Meid ümbritsevad väärtused, keel, ajalugu ja sotsiaalsed normid moodustavad omamoodi operatsioonisüsteemi, mida me oma tegevuste elluviimiseks kasutame. Need operatsioonisüsteemid (kultuurid) on ajalooliselt regiooniti varieerunud, kuid läbi globaliseerumise ja oma kandjate üha rohkem segunema hakanud. Asjadele väga laialt vaadates saame tingliku joone tõmmata Lääne ja Ida tsivilisatsioonide vahele.
Alar Tamming kirjutab oma raamatus “Jalutuskäik iseendasse”, et juba möödunud sajandil tõdeti Lääne inimese olemusliku eluviisi asendumist omava eluviisiga. Ehk teisisõnu ei määratlenud meid enam see, mis me oleme, vaid see, mis meil on. Paraku ei aidanud selline märkamine allakäiku seisata, vaid see hoopis kiirenes ja omamine asendus näivusega.
Tamming lisab, et kui Platon ja teised filosoofid esindasid selgelt olemuslikku eluviisi ja eelmiste sajandite rikkad omamise eluviisi, siis praegu on määravaks saanud näivus ja see eluviis ulatub ekvaatorist poolusteni, jätmata välja stratosfääri ja lähimat avakosmost. Kõik asjad peavad näima mingit moodi ja olema ägedalt pakendatud. Pakend on see, mis müüb. Näivuse kõige ehedam näide ja võibolla ka allikas on laenumajandus. Enamik asju ostetakse võlgu või liisitakse: korterid, majad, puhkusereisid, ja näiliselt saab siis ego pidu pidada.
Kuid kahjuks ainult näiliselt – kõige selle virr-varriga samastumine viib inimesi nõiaringis järjest sügavamale ja sügavamale, kuni kõik see ongi meie ego ja identiteedi osa. Vastavalt ego arengu teooriale on see kõik normaalne, probleem tekib siis, kui omamisse, näivusse ja samastumisse kinni jäädakse.
Isiklikult tajun, et kõigest eelnevast väljahiilimine ongi suur väljakutse. Seda eriti ühiskonnas, kus ümbritsev info hulk on meeletu ja igal sammul üritatakse Sinusse kõigepealt segadust, kahtlust ja hirmu külvata, et siis müüa Sulle asju, mis peaks Sind õnnelikuks muutma. Hea uudis on see, et sellisest maailmast eemaldumiseks on vaja üksnes iseenda heakskiitu. Sellest piisab!
Geneetilised kohanemisraskused
Selline ego toitmine on kõigest üks suurem umbrohutaim põllul. Talle leidub veel teinegi kaaslane meie igapäevase elukorralduse näol, mis ei ole inimesele enam ammu omane. Sellest ka suur igatsus kõige eheda ja maise järele, mille väljasuremine ühiskonnas endast üha valjemalt märku annab.
Ühendriikide ajakirjanik ja režissöör Sebastian Junger on püüdnud sõjakolletes liikudes ja ajaloolist ning psühholoogiaalast kirjandust uurides otsida eeldusi, mis võimaldaks meil ehedate inimestena psühholoogilises mõttes ellu jääda.
Üks läbivaid käsitlusi kogu tema loomingus on areneva ühiskonna võõrdumine inimolemuse tõelistest lätetest ehk nihkumine kogukondlikult elukorralduselt äärmusliku individualismi suunas.
Junger leiab, et küsimus pole mitte niivõrd selles mis muudab hõimuliku eluviisi nii kütkestavaks, vaid mis muudab Lääne ühiskonna nii ebasümpaatseks. Materiaalsel tasandil on viimane kahtlemata mugavam ja enamkaitstud looduskeskkonna raskuste eest. Siiski näitab elu, et ühiskonna jõukamaks muutudes meie kohustused selle ees mitte ei kahane, vaid kasvavad. On väga tõenäoline, et materiaalne jõukus ja turvalisus ei olegi paljude jaoks tegelikult hea vahetuskaup loobumaks oma vabadusest.
Mõningatel andmetel võtab geneetiliste kohastumuste juurdumine inimeses ligikaudu 25 000 aastat. Kui me arvestame, et hakkasime inimestena ca 10 000 aastat tagasi hülgama hõimudena elatava kütt-korilaste eluviisi ja kolima üle põllumajanduse peale (mis tähendas paiksemat ja individuaalsemat eluviisi ning suuremat jõukust) , siis hakkavad need muutused meis alles vähesel määral võimust võtma. Meie geneetika ei jõua lihtsalt muutustele järgi, mis võibki tekitada tunde, et oleme vales keskkonnas.
Jah, meie kütt-korilastest eelkäijaid tabasid tihti õnnetused ja surmade esinemissagedus oli kõrge. Jah, nõrgemad pidid kannatama tugevamate ülemvõimu. Jah, neid ajas raevu mõte millegi varumisest või kellegi isekast käitumisest. Jah, nad pidid aeg-ajalt seisma silmitsi nälja, vägivalla ja muude raskustega. Aga nad tegid peaaegu kõike teistega koos ning polnud peaaegu kunagi üksi.
Põllumajanduse ja tööstuse tulek muutsid kaht fundamentaalset nüanssi inimeseks olemise juures. Isiklike varade kasv võimaldas inimestel üha individuaalsemaid otsuseid teha ning jätta kõrvale grupipõhised pingutused ühise eesmärgi nimel. Ühiskonna moderniseerumise läbi saavutasid inimesed lõpuks võimekuse elada iseseisvalt ja mitte sõltuda kogukonnast. Kaasaegse linna elanik saab esimest korda inimajaloos läbida oma ärgipäeva kohates enamjaolt täiesti võõraid inimesi. Nad võivad olla ümbritsetud miljonite inimestega ning tunda end seejuures ohtlikult üksikuna.
Junger tõdeb, et tõendid sellise painaja olemasolust on ülekaalukad. Kuigi õnnelikkus on subjektiivne ilming ja seetõttu raske mõõta, siis vaimsed haigused seda ei ole. Arvukad rahvusvahelised uuringud on näidanud, et sõltumata imekspandavatest arengutest meditsiinis, teaduses ja tehnoloogias, kannatab ühiskond depressiooni, skisofreenia, ärevuse ja kroonilise üksilduse käes määral, millele on ajaloost raske võrdväärset episoodi leida.
Selgub, et jõukuse kasvu ja urbaniseerumise tulemusena lööb depressiooni ja enesetappe kajastav statistika pigem õitsele kui närbub.
Looduskeskkonna positiivne mõju
Keset sellist urbanistlikku kaost tasub meeles pidada, et oleme 99.9% oma evolutsioonist veetnud looduses. Meie psühholoogia on siiani optimeeritud just selles keskkonnas tegutsemisele. Meil on võimalik oma igapäevaelu muuta paremaks kui suudame sünkroniseerida oma tegemised looduskeskkonna rütmidega. Ära unusta, et looduskeskkond on üks vähestest ruumidest, kus kasutame aktiivselt kõiki oma viit meelt, mis omakorda muudab loodusmaastikud tõeliselt elavaks keskkonnaks.
Chiba Ülikooli professor ja antropoloog Yoshifumi Miyazaki on uurinud inimese füsioloogia reageerimist erinevatele keskkondadele. Kõrvutades jalutuskäiku metsas kulgemisega linnatänavatel, leidis ta oma kolleegiga, et looduskeskkonnas liikumine alandas kortisooli (stressihormoon) taset 12%. Lisaks vähenes sümpaatilise närvisüsteemi (osa inimese närvisüsteemist, mis aktiveerub ohu- ja stressiolukorras) aktiivsus 7%, vererõhk alanes 1,4% ning pulsisagedus alanes 6% võrra. Ka küsimustike tulemused näitasid paremat meeleolu ja vähenenud ärevust.
Olgu täpsustuseks märgitud, et kui oleme lõõgastunud olekus ja tunneme end oma keskkonnas hästi, aktiveerub meie parasümpaatne närvisüsteem. Seda tuntakse ka kui “puhka ja seedi” osa närvisüsteemist.Väidetavalt on see ka põhjus, miks maitseb toit paremini just looduskeskkonnas.
Kaasaegse urbanistliku ühiskonna pidevad nõudmised ja konstantsed stiimulid kipuvad valdavalt töös hoidma aga just seda eelpool mainitud sümpaatilist närvisüsteemi, mis on seotud “põgene või võitle” käitumisega. Tagajärjed on tõsised: pikk uurimuste jada, mis ulatub välja 1930ndatesse aastatesse, näitab, et krooniliselt kõrge kortisoolitasemega inimesed on palju vastuvõtlikumad südamehaigustele, ainevahetuse haigustele, dementsusele ja depressioonile.
Mis on lahendusteks?
Mida siis ikkagi kogu selle eelneva teadmisega peale hakata?
Üks on selge – end oma muredega pimedasse tuppa isoleerida oleks selge samm depressiooni suunas. Mul on tunne, et looduses liikumine kogubki aasta-aastalt hoogu juurde ja selles on näha alateadlikku tajumist, et sellised loomulikud keskkonnad mõjuvad meile taastavalt. Ühtlasi on see ka tunnistus sellest, et oleme loonud endale argipäevase keskkonna, millest vajame tegelikult väljapääsu. Kasvõi ajutiselt.
Üks väike, kuid oluline nüanss puudutab seda kuidas me selle väljapääsu leiame. Me mõtleme üksnes füüsilise keskkonnavahetuse peale. Näiteks räägime sõbrad nõusse, võtame telgid ja lähme loodusesse. Ometi võetakse sageli oma argipäev sinna kaasa – täpselt samad jutud, mis töö juures. Ka metsavaikus võib esiti võõras tunduda ja mõni nõrgema närvikavaga kaaskondlane peab vajalikuks muusika valjult mängima panna. Argipäevast ei lahuta olukorda õieti enam miski.
Meie ajud töötavad endiselt režiimil, mis sunnib neid tugevalt optimeerima ja sõeluma välja loodushääled ning stiimulid, mis on valjust muusikast ja inimhäältest nõrgemad signaalid. Järgmisel hommikul võime lahkuda teadmisega, et saime hea sõõmu värsket õhku, ei rohkemat.
Sarnane käitumine varjutab meie alateadlikke püüdlusi keskkonnaga kontakti luua ka matkaradadel liikudes. Loodus on tehtud meile niivõrd kättesaadavaks, et kipumegi unustama end igapäeva režiimilt välja lülitada.
Saame jalutada käed taskus, et need vaid pildistamiseks koos telefoniga taskust välja võtta. Ikka selleks, et oleks olemas tunnistus – käidud. Ent sisuline looduskogemus läheb kaduma. Õigemini seda ei tekigi.
Olen soovitanud inimestel harjutada end mõttega, et väike ebamugavus või vajadus kohaneda ongi tõelisse looduskogemusse sisse kirjutatud. Kuidas saaksimegi kuidagi teisiti maastikuga tugevama kontakti? Läbi selle, et peame metsas põikama kõrvale silmi ähvardavatest oksatippudest ja rabas liikuma kerge ning rahuliku sammuga üle õõtsuva pinnase, saame kogeda tõelist kohalolu tunnet. Just see aitabki meil argipäeva ärevuse horisondi taha jätta.
Niisiis soovitan võtta mõni oma lähedane kaasa, lülitada telefonid välja (no hea küll, üks jätta sisse ainult Google Maps’i kasutamiseks!) ja minna metsa või rappa, kuhu ei vii ükski rada. Tehke kaasa väike toidumoon või laenake kelleltki priimust, haarake lebomatid ja kõik eeldused suurepäraseks väljalülituseks on olemas. Kui see tundub alustuseks liiga suur amps, võibolla planeerida üks öine retk vaikuses hoopis suvepäevadeks?
Natuke navigeerimist läbi maastiku, kuum tee ja matkaamps ning lõpetuseks logelemine vaikse taevalaotuse all. Kõlab hästi, kas pole?