Tunnen, et pole täitnud lubadusi. Seda siis eelkõige käesoleva blogi viimast sissekannet vaadates. Kuidagi liiga mahukas ajaperiood, mida sügavamalt lahata. Seetõttu proovin selle mõtete ja tundmuste spektri kuidagi robustselt siia kokku klopsida. Lihtsalt, et oleks midagigi talletatud tuleviku tarbeks. Sellised pidepunktid aitavad teinekord end uuesti üles leida kui ümbritsev müra on üle pea kasvanud. Ent sellest üksi ei piisa. Tuleb ikka looduses käia ja muidugi alustan ma just sellistest tundmustest, mis metsamaailmaga seotud.
Mõtteid turismikonverentsilt
Juhtus nii, et ühel päeval toodi üks selline konverents koju kätte. Läksin sinna vaid paari ettekande pärast. Eeskätt huvitas mind Hendrik Relve nägemus Eestist ja sellest kuidas meid väljastpoolt nähakse. Tuleb tunnistada, et teeb seest soojaks kui tajud, et palju näinud ränduri mõtted ühtivad sinu enda omadega. Justkui oleks mõni maadeavastaja kinnitanud, et unes mu nähtud saar tõepoolest eksisteerib! Midagi sellist ma just Eesti looduse puhul tajun. Hoolimata sellest, et olen ise väga vähe teistel laiuskraadidel seigelnud, on minus ikka see vankumatu usk parasvöötme loodusesse. Väike riik, väike meri, väiksed saared. Väiksed jõed ja metsad. Aga midagi väga suurt on selles minimalistliku olemisega maalapis. Ja mul on tunne, et vahel on seda suurust raske märgata, sest vaatame ainult silmadega ja visuaalsel skaalal olemegi harjunud pealiskaudseid hinnanguid andma – suur või väike. Viimane kipub enamasti väljendama alasooritust. Midagi on nagu puudu või mujal on palju suurem.
Härra Relve leidis, et probleem on üsna lihtne – paradiis on liiga lähedal. Me ei hinda seda. Inimesed tulevad Jaapanist Matsallu lindude rännet vaatama ja samal ajal kerkis saalis mõni üksik käsi kui küsiti publikult, et kas neil on olnud asja Matsalu kanti sellist ülemaailmset fenomeni vaatama minna. Mõtlen, et äkki meil on liiga vähe “inimpeegleid” ja soovitav oleks igaühel endale mõned hankida. Tuua nad siia ja näidata neile. Ja siis õppida nende silmadest ja emotsioonidest midagi iseenda ja oma maa kohta. Võibolla hakkaksime siis ise ka rohkem uskuma.
Põnevaid mõttekäike oli veel. Nimelt leidis rännumees, et oleme üks üsna kummaline rahvas oma erilise päikesearmastusega. Märkimisväärne osa maailmast varjub palavateks keskpäevadeks varju, peavad puhkepause, katavad end kaitsvate riietega. Aga meie oleme nagu hullumeelsed – saaks ainult kuuma kätte! Sealt kadusin justkui omadesse mõtetesse ära. Minu arust on see suur privileeg paikneda geograafiliselt piirkonnas, kus oleme oma aastaaegadega justkui mingisuguse teljestiku keskel. See ei ole mitte ainult kogemuslik vaheldusrikkus, vaid võimalus tajuda maailma hoopis laiematel skaaladel kui mõni ekvaatoril elav rahvas, kes pole kunagi lund näinud.
Veel jäi meelde üks mõnus analoogia kiige ja päikesega. Nimelt võib märgata, et päike jääb talvisel pööripäeval ajal paariks nädalaks peitu, kerkib siis ja liigub kiiresti läbi kevadise pööripäeva, kuni jääb jaanipäevaks jälle justkui mõneks ajaks kõrgtaevasse ja siis jälle hoogsalt läbi sügise talve tagasi kukub ja pidama jääb.
Me suudame leida oma kaaslastes südantsoojendavaid eripärasid mida ei saa mõõta sentimeetrites, kilogrammides või eurodes. Ja tõenäoliselt on need ka peamised põhjused, miks üldse need inimesed meie kõrval on. Aga oma maast ja loodusest me neid otsida ei oska või ei soovi.
Helkiv taevas ja mäslev meri
Liigun sügavamõtteliste teemade juurest eufooriliste kogemuste juurde. Kahe viimase nädala jooksul olen saanud osaliseks ka kahele äärmiselt mälestusväärsele päevale/ööle. Esimene neist leidis aset mõni päev pärast viimase blogipostituse tegemist.
Juhtumisi jõudsi minu kõrvu info võimalikest virmalistest. Kuigi on teada, et neid jõuab meie laiuskraadile pea aastaringselt (augustist märtsi-aprillini paremini nähtavad pimeduse tõttu), on nende mäng tugev väga harva. Õrna rohelist kuma olen pildistanud küll ja see ei ole miski, mis mind õhtul pildistama kutsuks. Pigem eelistaksin kuud ja härmas raba.
Ka tol õhtul sain autoga sõites üsna kiiresti aru, et midagi head ilmselt loota pole. Kuu säras liiga eredalt, maastikud olid mattunud udusse ja igasugune virmaliste vaatlemine tundus utoopiline. Loobusin sellest ja seadsin sammud udustele rabamaastikele. Keava rabasse sisenedes ootas mind lagunenud ja osaliselt vee alla mattunud laudtee, millel püsimine oli kohati omaette väljakutse minu koordinatsioonile. Tundus, et päris puujalaks ma end pidada ei saa ja jõudsin kenasti soovitud kohtadesse.
Kui on üks asi millest mul kunagi küllalt ei saa, siis need on just need kuuvalged rabamaastikud. Vaikus, kahvatu kuma ja miniatuurne maastik tekitavad omamoodi kosmilise tunde. Võiks isegi öelda, et ruum minu mõtete ümber paisub sedavõrd suuremaks, et tunnen end äärmiselt sureliku ja väiksena. Minu arust pole see hirmutav, vaid hoopis julgustav tunne.
Esimese hooga jäin pildistama just seda vana laudteed ja ühtlasi märkasin põnevat udukaart, mis tekib kuuvalguse ja udu koostoimel. See on peaaegu nagu vikerkaar, kuid valge. Ühel hetkel suutsin oma vooseisundist välja tulla ja jalutasin esimeste laugasteni. Suur oli minu ehmatus kui esimeselt katsefotolt kumas vastu kosmiliselt rohelist helki. Märkasin iga järgneva hetkega, kuidas värvid üha intensiivsemaks ja silmale nähtavamaks muutusid. Tumedad peegelduvad laukad andsid kõigele sellele võimsust juurde ja kui esialgu jäi üle vaid kiruda selle üle, et olin tavaliste saabastega väga vesises keskkonnas, siis mõni hetk hiljem leidsin end juba kohtadest, kuhu algul isegi mitte ei kaalunud minna. Mõned hetked lihtsalt on seda kõike väärt. Märjad ja külmetavad jalad või käed on ainult ajutine kannatus, kuid saadav foto jääb eluaegseks mälestuseks.
Oma teise suurema elamuse leidsin kuskilt pankranniku alt. Justnimelt alt. Nagu ka eelmise seikluse puhul, oli algplaan midagi muud. Kuid üsna kiiresti sai selgeks, et minu kalastamise mõttest midagi reaalset ei sünni, sest laine oli liiga võimas. Jätmata ruumi mingisuguseks tujulanguseks, seadsin suuna Pakri poolsaare tipu poole ja eesmärgiks jäädvustada pankrannikut purevat merd.
Juba kohale jõudes mõistsin kui õige oli see mõte just sinna minna, sest tegelikult ajendas mind seekord loodusesse minema teatav sisemine rahutustunne. Sellistes seisundites mõjub emakese looduse jõudemonstratsioon kuidagi rahustavalt. See võib lugedes tunduda kuidagi ebaloogiline, aga kogedes saab sellest aru. Üks selline poolik seletus ütleks nii, et ekstreemsed olukorrad toovad meid selgelt hetkesse tagasi. Kui oled kolm vihmast päeva tubane olnud, siis vähemalt minusuguse mõtliku inimese puhul tekib oht oma mõtetesse kuidagi kinni jääda. Aga keset raevukaid loodusjõude pole aega enam mõelda, siis tuleb reageerida ja olla hetkes.
Eriti põnev leid oli retke alguses leitud ajutine juga, mis voolas mitte pankrannikult alla, vaid hoopis taevasse. Seda tänu tugevale läänetuulele, mis ei lasknud veel alla kukkuda. Seda veidrat nähtust võib näha siin Youtube’i lingil). Kogu retke kõige eredam osa oli kahtlemata selles vahutavas kaoses sumpamine. Ühes käes kaamera ja teise käega seda lainete eest kaitstes. Ma polegi vist varem pidanud niipalju fotosid hiljem “maha kandma”, sest objektiiv sai pidevalt märjaks ja veepiisad klaasil jätsid fotodele udused laigud. See oli ühtaegu frustreeriv fotode jäädvustamise mõttes ja samas mingisugust sisemist põlemist tekitav. Ma ei tea, kas see on puhtmehelik eeldus täisväärtuslikuks eluks, aga vahel on vaja selliseid adrenaliinirohkeid hetki ja loodusjõududega silmitsi seismist. See paneb silmad särama.
Hiljem mõtlesin, et kui poleks pimedaks läinud, siis ilmselt poleks ma koju tagasi läinud enne kuni päris külm kallale tulnuks. Üks oli selge. Koduteel tundsin, et hommikune rusuv tunne oli kuhugi kadunud ja hing täitunud meelerahuga.
Siin mõned hetked sellest käigust:
Külm on mu uus sõber
Lõpetan selle kaootilise mõttelõnga teemaga, mida võib lisaks eelnevatele nimetada viimase aja suuremaks elamuseks või elamustejadaks. Nimelt tärkas möödunud kuul minus idee hakata talisuplusega tegelema. Innustus selleks tekkis elust enesest. Nimelt oli boiler mõni nädal rivist väljas ja pidin seetõttu leppima külma veega. Ma pole kunagi suur külma vee fänn olnud, kuid õppisin sellega koos elama. Pärast esimest ehmatust tekkis juba mingisugune tunnetus – kuidas säilitada hingamist ja mitte hoida oma keha pinges.
Esimest korda õue ujuma minek oli ärevusttekitav ja selle tarbeks uurisin laiast internetist ka võimalusi end kuidagi paremini ette valmistada. Otsisin välja videod hingamistehnikast, mille eesmärk on väidetavat suurendada adrenaliini eritamist kehas ja seeläbi muuta meid külmale vastuvõtlikumaks. Võibolla on asi puhtalt uskumises, aga minu puhul näib see ettevalmistus toimivat. Olen nüüd viimased nädalad pea iga päev korraks ujumas käinud ja leian, et see isegi ei nõua mingit sundmist. Hoopis vastupidi – ma ootan iga päev seda hetke, mil saan oma fookuse puhtalt elus olemisele seada. Mingit kangelast ma ei mängi. Olen minut või kaks vees rahulikult hingates ja meelerahu säilitades ning tulen siis välja ja kuivatan end ära ja sean sammud kodu poole.
Mida rohkem ma selliseid asju teen, seda rohkem mõistan, et see päris elav tunne ei saa tekkida liiga mugavas elurütmis. Mingisugune kontrast peab meid saatma ja see tekib ainult läbi selliste muutuste keskkonnas. Ka selle teksti lugeja siin näeb seda seetõttu, et taust on valge. Liiga mugav elu on kogemustevaene. Kontekst või taustsüsteem ei muutu ja me muutume nagu mustaks kirjaks mustal paberil. Pole siis ime, et me sellises olukorras ennast ei tunne.
Aga need siin on hilisöised mõtted. Võibolla vaatan hommikul puhanud silmaga üle ja leian, et päris nii ikka pole?
Sellest sõltumata julgen lugejale soovitada oma mugavast ja kodusest tsoonist välja astumist! Kui mitte üksi, siis kellegagi koos.
Romet