fbq('track', 'ViewContent');

Seekordne postitus on olemuselt täiesti teistsugune. Ei mingit metsas tuhnimist ega rabasaarel pikutamist. Hoopiski mõtisklused püüdlustest ja reaalsusloomest, millest tegelikult õhkub tugevalt just eelmainitut.

Alustame algusest. Enam kui kaks aastakümmet salapärast tõmmet kõige ürgse ja loomuliku suunas. Saatjaks mõttemuster, et kui elaksin teistsuguses maailmas, kus inimene saabki tegeleda ainult sellega, mida hing ihkab, siis just seda ma teekski. Tagasivaates leian, et keskkond oli seadnud vaimsed barjäärid, mida tegelikult ei eksisteerinud. Tingiv kõneviis oli kõigest ühe suurema epideemia üks haigusnäht, mis lubas inimesel oma meelistegevust vaadelda vaid kui hobi. Midagi, mis peaks alatiselt jääma teisejärguliseks – ainult siis kui aega on!

15. veebruar 2015. Tuulevaikne ja lumevaene, kuid karge hommik. Jalutan kodusel metsarajal, hinges kerge rahulolematus tuleviku pärast. Mõtlen, et kõik need positsioonid, mille poole püüeldakse, on kui kokkuleppelised üksused, mis tuleb kellegagi täita. Ja kuigi leidub hulganisti inimesi, kes sobituvad neisse ideaalselt, siis laias plaanis näib tegu olevat järjekordse robustse ja lakoonilise süsteemiga, mis palju õnnetust inimeste eludesse külvab. Naljaga pooleks – see on nagu naiste rinnahoidjad, millel kindlad suurused ja mida harjumuspäraselt kantakse, kuid suurem osa kellelegi tegelikult ei sobi.

Kuid ühel hetkel väiksest künkast alla tulles ja läbi kuuselatvade madalat päikest vaadates ilmnes veider tõrge mu mõtteis. Füüsilisse maailma kantuna tundsin justkui oleksin millegi otsa komistanud. Ma ei tea, mis see täpselt oli, kuid tajusin, et see on kahtlemata oluline. Kõige lähedamalt suutsin seda kirjeldada nägemusena iseendast. Äratundmine, et otsin looduses pidevalt analoogiat ja metafoore, seoseid inimeluga. Ja sealt edasi…et see võiks kedagi kõnetama hakata kui oma sõnumit lihvin. Igatahes koju saabusin justkui võidujoovastuses. Nagu oleksin elu mõtte leidnud.

Algab 2016. Ligi aasta olen looduses seigeldes mõelnud, et mis ikkagi on see, mida mu alateadvus sealt haarab. See on midagi väga konkreetset, kuid nii uskumatuna kui see ka ei kõla, ei suuda ühe keha kaks mõttekeskust (teadvus ja alateadvus) omavahel kuidagi koostööd teha. Püüdlused pole siiani päris selget vastust andnud. Mõistan, et võibolla see saabki ainult ajaga tulla ja pean plaani hüljata see liigse planeerimise muster, mis kuskilt jälle minusse istutatud on.

Olen aastavahetuseks juba mõnd aega viinud läbi isiklikke vaatlusi. Püüdnud aru saada, mida inimesed minus ja minu kommunikatsioonis hindavad. Seda kõike selleks, et saada aru kuidas võiksin hakata oma (esialgu kasvõi ebamäärast!) sõnumit edastama. Minu väike uurimistöö kulmineerus sellega, et uue aasta saabudes lubasin alustada oma väikse blogiga. Eesmärk: olla mees ja teha asjaga algust!

29.11.2016. Kümmekond postitust (nii blogis kui Metalooduse Facebooki leheküljel) arvutuid kulgemisi maastikel hiljem olen jõudnud teadmiseni, et siit edasi sihin juba korralikku sisuloomet. Minu soov on tuua inimesi loodusele lähemale. Mitte ainult mõtteis, vaid julgustada neid saapaid jalga tõmbama ning esimesse ettejuhtuvasse metsatukka või rabasse astuma. Usun, et saan seda teha just läbi nendesamade analoogiate ja metafooride, mis aitavad tekitada äratundmist.

Tänaseks on minu teadlikkus võrdsustunud keskkondlike võimalustega. Täna ei pea enam olema nii, et pead valima tuletõrjuja, õpetaja või arhitekti ameti vahel. Täna saad tõepoolest olla see, kes ise soovid. Selleks peab vaid jaguma meelekindlust ja teadmisi, kuidas oma juuri puu kombel sotsiaalsesse võrgustikku laiali ajada.

Leian, et minust oleks lausa isekas kõik need mõttekäigud endasse jätta ning arvata, et igaühel polegi asja loodusesse. Kuna kaasaegne kommunikatsioon eeldab enamat kui toreda jutu sahtlisse kirjutamist, siis olen end harimas sotsiaalmeedia ja lugude jutustamise (jah, selle kohta on ka eraldi raamatud olemas!).

29. november oli ka see päev, mil realiseerisin lõpuks ka fotokaamera ostu. Võiks vist öelda, et aastaid pea pilvedes olemist ja mitte midagi reaalselt ette võtmast sai sellega lõpetatud. Vajan veel täiendust objektiivide ja muu lisavarustuse näol, kuid suur samm on tehtud. Üks on selge – Metaloodus muutub kvaliteetsemaks igas aspektis ja leiab kordades laiemat kõlapinda kui praegusel sissejuhataval aastal. Ees seisavad keerulised väljakutsed, kuid tunnen end kui laps, kes on saanud lahendamiseks järjekordse mängulise ülesande.

Piltide poolt edasiantavad emotsioonid võtavad peagi täiesti uue mõõtme.

Piltide poolt edasiantavad emotsioonid võtavad peagi täiesti uue mõõtme.

Bukowski soovitas leida see, mida armastad ning lasta sel end tappa. Mina arvan, et kui Sul täna seda veel ka leitud pole, siis on lausa kriitiline oma mõtete elluviimise määra oluliselt tõsta. Selliselt tunned ära mis pole Sinu ja jõuad seeläbi lähemale nõelale heinakuhjas. Ja kui leiad selle nõela kohe, siis lihtsalt tegutse oma parima äranägemise järgi ega lase teiste subjektiivsel reaalsusel oma ristiretke nurjata. Ja kui suredki, sured ilusalt. Tean, et klišeelik lõppsõna ajab öökima, aga need tõed on kujunenud nii iseenesestmõistetavaks, et unustame neile tähelepanu pöörata. Edu mulle ja Sulle!


0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga