fbq('track', 'ViewContent');
IMG-1406280605075-V

See haikala elab rahus edasi.

Mingil põhjusel näime kõik vajavat teatavat sinusoidsust oma ellu. Meil on küll sihid paigas, kuid ei pürgi nende poole lineaarselt – ikka tuleb ette takistusi. Üles-alla. Tõus ja mõõn. Ka ei suuda me ühe konkreetse ülesandega kuigi pikalt tegeleda. Aju nõuab ümberlülitust.  Aga palju me pakume seda talle? Jah, tööl teeme ikka pause ja teatud leevendust tekkinud paralüüsile me sellest leiame. Arvestades, et töönädal ise on üks suur võnge ühes suunas, siis kas me näeme vaeva selle kallal, et nädalavahetus selle tasakaalustaks?

Vesisest teispoolsusest hingub mingit seletamatut rahu, mis inimest vee alla minema kannustab. Ka meie kujunemisloos näib veel või veekogul olevat kuidagi eriti müütiline roll. “Ära mine liiga kalda lähedale. Kukud vette!” Et meie jõed  ja järved ei paista enamasti kuigi palju ka läbi, tundub see pinnaalune maailm ehk isegi sünge. Võtab väikse inimese kohe fantaseerima. Millegipärast jääb mõnel meist elu lõpuni teatav kõhklus või umbusklikkus vee ees sisse. Isiklikult pean vee all viibimist väga meditatiivseks tegevuseks.

Miks see nii on? Uurimata teaduslikku tausta, pakun mõned omapoolsed mõttekäigud. Inimestena on meile kuuldavad helid teatavas sagedusvahemikus. Veealune maailm võibolla üks kärarikas džungel, kuid seal maailmas oleme kuulmispuudega. Kõige tugevam heli on meie enda hingamine. Me saame keskenduda OLEMISELE. Mu arust see võib lausa hüpnootiliseks muutuda. Olen end terveks päevaks vette unustanud. Et oleme väljunud oma tavapärasest keskkonnast, siis on meie keha ka oluliselt ärksamas seisundis. Me tõepoolest oleme hetkes! Et mõtete jääb väga vähe ruumi, siis kodusesse õhkkonda naastes võib tajuda vaimset taassündi. Võime olla ehk füüsiliselt kurnatud, kuid vaimselt puhanud. Meie haistmismeel on teravam – jõekaldal tikub ninna eemalt tuulega kanduv angervaksa lõhn. Lõhnade kompotis on selgelt tunda veel maha tallatud kalmuste lõhna. Lühikese aja jooksul ei ole miski iseenesestmõistetav – kõik on eriline. Ja isegi kui ühel hetkel sellega jälle harjume, siis mälestus sellest momendis kummitab meid veel pikalt ning paneb elu rohkem hindama.

Suviti leian end korduvalt Vigala jõe alamjooksu aeglases voolus. Veealuseks kalapüügiks vajab puuduliku nägemisega inimloom kuivemaid perioode. Siis on jõevees vähem orgaanikat ja saaki kergem tabada. Sageli võib kalapüügist kujuneda sihitu uitamine ja uudistamine. Ilma selgeid mõttekonstruktsioone loomata tunnen end kui avastaja tundmatul ääremaal. Vahel isegi ei ole isu ujuda – lased voolul kanda ja vaatad seda orgaanilist arhitektuuri oma geniaalses juhuslikkuses.

Selles piirkonnas elutseb rohkelt turba. Arvan, et kui oleksin esimene inimhing, kes sinna saabunud ja peaks jõekalda asustama, siis turb mängiks minu mütoloogias olulist rolli. Turb on väga ablas kala, kes ampsab veepinnalt pea kõike, mida seedida kannatab. Selleks on tal ka hiiglaslik suu. Miskipärast pole teda julgusega õnnistatud. Luurab teine pikalt enne kupulehtede all kuni sööki rabama otsustab tulla. Kulinaarses mõttes ta inimest ei ahvatle – on see vast õnnistus! Suur, ablas, arg ja ülijõuline kala, keda keegi eriti süüa ei taha. Kõlab kui karakter muinasjutust.

Rumba piirkonnas kasvavad turvad kuidagi eriti pirakateks. Nagu eluski, õnnistatakse vee all ilusamate hetkedega neid, kes oskavad vaadata ja seejuures mitte sekkuda. Ringi ujudes hoiavad nad selgelt eemale, kuid võttes endale kiskja perspektiivi kupulehtede all, hakkab üht-teist juhtuma! Kord häguses vees hõljudes ja sätendava orgaanika mänglevat massi vaadates sain meeldiva üllatuse osaliseks. Esmalt ilmnes muutus hõljumi massis, kus üldisse ühesuunalisse liikumisse sekkusid tundmatud jõud – tugev võnge paiskas hõlvaid osakesi määramatutes suundades. Jõudmata esitada endale küsimust, märkasin peagi üht tumedat ilmutust. Kellegi suur sabauim! Ühel hetkel tabasin end veidrast olukorrast, kus minu eest käisid läbi võimsad suured sabad, kuid kalad ise suutsid end enne nähtavaks saamist ümber pöörata.

3-4 kala tegid lõputuid ringe ning vaadates seda liikumise iseloomu ja graatsiat, kujunes mul mõtteis pilt hai parvest. Foto peal lahutab turba ja haid umbes 100 valgusaastat – niivõrd erinevad kalad. Ent selles liikumises ja käitumises on minu jaoks mingisugune analoogia.

Terve me elu on täis sellist alateadlikku äratundmist ja sageli eksitavaid seoseid. Võiks öelda, et igapäevaselt näeme turbades haisid. Kardame olukordi, mis ei pruugi eales realiseeruda. On tabavalt öeldud, et meie ajud toimivad täiuslikult, kuid seda keskkonnas, mida pole enam 75 miljonit aastat eksisteerinud. Tajume hädaohtu olukordades, mis meid eluliselt kuidagi ei kahjusta. Hoopis vastupidi – tänane vaimne kasvamine on piiratud läbi ürgsete hirmu impulsside.

Enam ei varitse meid mõõkhambulised tiigrid ja sotsiaalset tõrjutust äraütlemiste näol ei tasu ürgsel kujul läbi elada. Enam ei tähenda hõimust lahtiütlemine või väljatõrjutud saamine surmaohtu. Leidke oma inimesed, riskige julgemalt ja elagem külluses, mitte piiratuses!

 

 

 

 

 


0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga