Villisin leige põdrakanepi tee jäägid pudelisse ja hoidsin seda kiirsammul kulgedes pidevalt käes, et aeg-ajalt keha täita. Inimorganism on üleelamiste valguses ikka hämmastav süsteem. Kuskil selles lihakonteineris on peidus isiklik narkoladu, mis ohu korral vallandab laengud üle terve keha. Ikka selleks, et meie ellujäämistõenäosust tõsta. Valusad jalad ja kipitav nägu olid vähemalt mõneks hetkeks unustatud. Lisaks tundub mulle, et sellises “narkootilises seisundis” ei muudeta tuimaks mitte ainult valuaistingud. Ka ülejäänud kanalite infotalletus takerdub. Maastikust alateadvusesse talletuv pilt muutub justkui mustvalgeks – lõhnad ja helid lähevad kaotsi.
Ei läinud pikalt kuni kihulasi hakkas vähemaks jääma. Minu maastikutaju aga sellevõrra elavnema. Alandasin liikumistempot ja avastasin, et olen tegelikult väga erilisel ajal rabasse sattunud. Võibolla oli eesootav eelnevaid üleelamisi väärt?!
Minu vasakul käel saatis mind peegelsile Tänavjärv, paremalt kummituslikud kuivanud männid ja õitsevad sookailu lapid. Kuskil kauguses oli kuulda valjut muusikat. Oli ju siiski jaaniöö. Sumbuvast muusikast kostusid selgelt üle kajakate, koovitajate ja tildrite häälitsused. Olin oma ootamatu plaanimuutusega mitmete suleliste öörahu segamas, kuid loodetavasti andestati mulle. Vähemalt seekord.
Järve peegelpinda lõi ebakorrapärasust kalade mänglemine. Ühel näljasel ja stressis inimloomal vallandas see otsekohe kütt-korilase instinkti. Pakkisin lahti oma spinningu ja tegin kohati pause, et mõni haug-ahven landi otsa meelitada. Paraku oli putukavaba aeg limiteeritud. 5-10 minutiga oli kamp kihulasi taaskord kokku tulnud. Ikka selleks, et mind lõbusalt närida.
Igasugune loodussaaduste hankimine ja kogumine võib tänapäeval jääda nii mõnegi inimese jaoks arusaamatuks ja kaugeks, kuid leian, et lisaks tervislikkusele peitub seal taga ka midagi sügavamat. Nimelt näib meis olevat mingisugune ürgne boonussüsteem, mis tekitab seletamatu rahulolutunde kui oleme raskuste kiuste siiski suutnud kedagi või midagi oma retkedel tabada. Täis kõht ei jäta kindlasti kedagi külmaks, aga rahulolu näib algavat juba enne seda. Võibolla on see ka puudujääk modernses ühiskonnas, kus ainus pingutus on toit korvi tõsta ja hiljem pangakaart terminali sisestada? Selle tulemusena jääb üks oluline portsjon igapäevasest õnnetundest justkui lunastamata. Lisaks on sellise toidu valmistamine kuidagi emotsioonitum ja iseenesestmõistetavam. Jälle üks väike ja lihtne element, mis meil devalveerunud on.
Kell oli ületanud kesköö. Pakkisin spinningu kokku ja vaatasin otsivalt ringi. Tundsin, et ilma pausita hommikul kella 8-9ni kõndida ei ole kuigi reaalne. Mingil seletamatul põhjusel tekkis mul endale küsimus, et kas puulatvades mitte vähem putukaid pole. Leidsin ühe kõrgema männi ja ronisin katsetuseks selle tippu. Suhteliselt kiiresti sain aru, et mind kimbutasid küll mitmed sääsed, aga nii kõrge lennuga kihulasi oli väga vähe.
Tõin maapinnalt sääsevõrgu ja toidu- ning joogivarud. Õnneks oli puuvõra üllatavalt ergodünaamiline ja sain mõneks hetkeks silmagi kinni lasta. Sääsevõrgu riputasin männi latva ja see kaitses mind hästi. Avanenud vaadete üle ei saanud kuidagi kurta. Ühelt küljelt ümbritses mind loojunud päikese roosakas-violetne kuma, teisest küljest tumesinine hämarik koos kerkiva kuuga. Eriti efektne oli kuu kerkimine üle järve – üle veepinna avanes visuaalne kuldkollane tee otse taevakehani. Tekkis mõte, et võibolla tõesti kannatused ja ilu käivad kuidagi käsikäes. Et ilma pingutuseta ei teki piisavat kontakti või sisseelamist loodusesse. Samuti jääb ehk käed taskus mööda laudteed käimisel ilmnemata teatav tänulikkuse tunne. Et oled panustanud ja seeläbi midagi vastutasuks teeninud.
Tunni haaval hakkas temperatuur langema ja niisked riided põhjustasid kerget külmatunnet. Ka tuul tõusis ja et sellest veel vähe oleks, siis märkasin ka saabuvat pilvemassi. Ei läinud kaua kuni üle järve lähenes kahisev vihmasein. Õnneks oli mul kaasas vana hea telkmantel. Kes ei tea, siis tegemist on sisuliselt vihmamantliga, millel kapuuts ka küljes. Tõmbasin selle endal üle pea ja istusin seal all nagu mesilane suure õie varjus. Kell võis olla kuskil 2-3 kui otsustasin hambad ristis 5ni ära kannatada.
Järgnevad tunnid möödusid kange keha ja vahelduvate unehoogudega vihmast sabiseva mantli all. Sõltumata olukorrast oli mul siiski väga “elus” tunne. Palju elusam kui näiteks päev läbi kontoris või kodus istuda. Võibolla loodus ongi üks viimne pelgupaik, kus saame end tunda päris sellena, kelleks me algselt loodud oleme. Igasuguste liitreaalsuste tekkimisega pühitakse meid sellest algsest tasakaalupunktist ühe kaugemale. Ja kuigi seda nimetatakse arenguks või innovatsiooniks, siis õnnelikkuse mõõdupuu oleme ammu üle õla visanud. Ja mis sellest hoidagi, kui pole midagi mõõta.
Kell oli 5 saanud. Mowgli ronis puu otsast koos oma varustusega alla ja hakkas edasi liikuma. Järgnevad kilomeetrid ei takerdunud enam ränkraske maastiku, vaid iseenda väsimuse taha. Pärast tunnikest vahetus rabamaastik harjumatu pinnaseteega. Viimase visuaalse raba-kogemusena talletus mällu põder hommikusel soisel lagendikul. Kuigi loom ise mind ei märganud, suutis ta oma suuruse kohta hämmastavalt kiiresti haihtuda.
Üha konkreetsemaks muutuv tee andis tunnistust asustuse saabumisest. Või vähemalt lootusest sellele. Kulgesin läbi kunagiste metsapõlengute alade – kuivanud ja põlenud puud olid kui varemed hallis unenäos. Ja magamatusest tingitud seisund meenutas kogemuslikus mõttes tõepoolest unenägu. Peagi möödusin Veskijärvest, mille ühel küljel hakkasid maast kerkima suuremad liivaluited. Ka seda ala oli suurem tulekahju kunagi silmnähtavalt räsinud. Kuiv ja liivane ala ei ole teadupärast kuigi soodne sääselistele, mistõttu tekkis kange isu pikali visata ja hetkekski silm kinni lasta.
Umbes 5 minuti pärast olin omadega ühel liivasel künkal. Esimese hooga lendas seljakott seljast ja jäin sinna samasse liiva sisse magama. Kuigi vihm proovis kimbutada, kiskusin kotisahtlist oma kalli mantli ja tõmbasin selle üle pea ning magasin südamerahuga edasi. Silmad avanesid alles telefonikõne peale. Sain infot, et mulle tullakse järgi. Võtsin oma koti taas selga ja otsustasin kõndida kuni tuttav auto silmapiiril.
Viimastel kilomeetritel näis vähemalt tunnetuslikus võtmes mu tempo tõusvat. Ise seostan seda nn võitja efektiga. Teadmine, et oled lõplikult suutnud oma edu vormistada ja raskused ületada vallandab organismi viimased suuremad energiavarud. Kogu varasemalt läbielatu väljendus selles vihmases hommikus vaid minu rahulolevas muiges ja kergelt lonkavas sammus. Ülejäänu oli minevik.
Koduteel tajusin väsimusest kerkivat apaatsust, mis näis mind saatvat veel mitu päeva. Kuidagi ei osanudki inimestega midagi rääkida ja aju ketras erinevaid episoode möödunud saagast. Otseloomulikult käisin kaua igatsetud pesus ja tundsin sügavat rõõmu kodusest toidust ja kuivadest riietest. Ka uni on selliste katsumuste järel midagi teistsugust kui keset tüüpilist arginädalat.
Ja nüüd tagantjärgi…Tunnen, et ebamugavad otsused ja läbielamised viivad meid teatud erilisse seisundisse, mis lõppkokkuvõttes talletub ikkagi ajukääru positiivsuse sahtlisse. Kõik halb ununeb. Ja hea kumab pikaks ajaks tähenduslikult.
Seda teadmist tasub endaga igapäevaselt kaasas kanda. Ja kui vaja, siis uuesti meelde tuletada. Elu ongi üks pidev unustamine ja meeldetuletamine. Mida unustada ja mida meelde tuletada, on suures osas ka meie enda teha…