Talviste kuuvalgete ööde võrgutavast aurast olen varemgi kirjutanud. Kahtlustan, et paljude inimeste puhul tekitavad need soovi läbi ekraanil olevate pikslite fotosse sukelduda, kuid isiklik pealehakkamine jääb puudulikuks. See on ka mõneti mõistetav, sest idee üksi või kahekesi öises metsas-rabas hulkumisest tekitab osalt ka kõhedust.

Paneksin siiski südamele, et Eesti on üks harukordne riik, kus isegi 15-20 minuti autosõidu kaugusel leiab täiesti tõsiseltvõetava loodusmaastiku. Mitte pargi ega väikse võsa, vaid korraliku metsa või soo. Seda kurvem on tõdeda, et iseenesestmõistetavus on sellised metsaskäigud mõne inimese silmis devalveerinud. Jääb vaid teadmine, et loodus on lähedal, kuid omapead ei söanda uudistama minna.

Astun siinkohal sammu veel kaugemale. Nimelt käisin ühel ööl jälle omapead kuuvalgetel heinamaadel ja rabas jalutamas. Püüdsin endamisi arutleda, et mis toob ikkagi ühe inimese vastu ööd ja 13 miinuskraadiga sellisesse vaikusesse. Julgen selliseid “teistsuguses visuaalses seisundis” maastikke omamoodi paralleeluniversumiteks nimetada. Tuttavad põllud koos kõrgete arukaskedega. Rabagi on kui vana sõber, kelle iseärasustega oled hästi kursis…..

Kuid valgus on erakordne ja tekitab hoopis teistsuguse meeleseisundi. Sama maastik, aga hoopis teistsugune suhe. Me näeme endale tuttavaid inimesi üsna sagedasti, kuid teatud väliste või sisemiste tingimuste kokkulangemisel muutuvad nad justkui võõraks. See võib olla näiteks eriline loominguline välgatus – näed oma sõpra loomas midagi erakordset. Sama inimene, kuid miljöö, temast eralduv energia ja selle najal kujunev hetkeline suhestumine on midagi lausa kosmilist.

Just sellist efekti tajun mina nii nendes kuuvalgetes öödes kui kottpimedatel augustiöödel, mil intensiivsed hilissuvised lõhnad koos tähistaevaga moodustavad otsekui uimastava maitseainesegu meie meeltele.

Seoses selle sürreaalse valgusega, mis turbasammalt ja kiduraid mände pehmelt paitas, hakkas mind painama idee minevikust ja tulevikust. Et meisse on sööbinud mingisugune vigane loogika kuidas minevik määrab ära tuleviku.

Mulle tundub, et see saab juhtuda üksnes siis kui kulgeme autopiloodil, mõtlemata oma tundmustele ja unistustele. Tõenäoliselt ongi tegu kasvava trendiga, sest kiirustamine ja sellega kaasnev pealiskaudsus (mitte ainult teiste, vaid ka enda suhtes!) näib olevat see, mis ühiskonna silmis mõttelised ordenid meile rindu toovad.

Aga püüdes natukenegi hinge tõmmata ja lahates oma tundmusi-kogemusi natuke lähemalt, hakkame üht-teist taipama. Et meil on võimalik tõmmata mõtteline joon ja homne võib kujuneda hoopis teises galaktikas ja eilse küljes pole vaja rippuda kui see homset vaid rikkuda suudab.

Aga miks alustasin seda mõttekäiku hoopis Kuult ja tähtedelt langeva valgusega? Mõelgem korraks – Kuu asub maast ca 400 000 kilomeetri kaugusel. Plejaadid (eriliselt armas väike täheparv) aga umbes 440 valgusaasta kaugusel. See kahvatu Kuu kuma, mis need männiokkad ja kaseoksad sedavõrd müstiliselt särama paneb, jõuab siiani pisut enam kui sekundiga (valguse levimiskiirus on 300 000 kilomeetrit sekundis).  Plejaadidega on lood sedaviisi, et neid ei pruugi täna isegi enam eksisteerida mitte – kui nad lõpeks hetkel säramast, kustuks see valgusvoog meie jaoks 440 aasta pärast. Mõtle – see valgus, mida täna näeme, peegeldab minevikku.

Lebad selili täielikus vaikuses ja vaatad sädelevaid männikokkaid. Kaugemal ähmastuvad täheparved.

Minu arust on see hästi sarnane inimsuhetele. Muutused on rasked, sest mineviku vari võib veel pikalt läbi teiste mälestuste näkku peegelduda. Isegi kui isiklikul tasandil teha otsus millegi uue kasuks, peegeldub Su sotsiaalse võrgustiku teistelt liikmetelt tagasi seesama valgus, mille lähtekohta ei pruugi tänase seisuga isegi mitte enam eksisteerida. Mida siis teha? Usun, et sellise dünaamikaga tulebki arvestada. Üleöö muutus saab toimida ainult iseenda jaoks ja üksikul saarel võiks see ehk automaatselt ka õnnestuda. Aga kui oled seotud võrgustikuga, siis tea, et minevik on kui tähed, mis pikalt veel säravad. Isegi kui need reaalsuses ammu hääbunud on.

Minu arust võiks kask lausa Eesti rahvuspuu olla. Just need pikkade rippuvate okstega kased on need, mis sisimas eriliselt sooja tunde tekitavad. Ka suvel lehtes olles!

Ole tugev!


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga