Siit sai kõik alguse. Härmatise ja päikese heakskiidul.

Siit sai kõik alguse. Härmatise ja päikese heakskiidul.

16.04 võtsin kamraadiga ette eksperimentaalse süstamatka Rapla külje alt Vigalani. Täpsemalt öeldes oli esialgne siht Rumba sild, mis teinuks distantsist ligi 70 kilomeetrit kulgemist. Etteruttavalt olgu öeldud, et lõpetasime umbes 7-8 kilomeetrit enne lõppu Vana-Vigalas, kuid see polegi antud kontekstis kuigi oluline.


Hoopis vajalikumaks pean tekkinud muljete jäädvustamist. Läbi kirjutamise suudab aju informatsiooni kuidagi hõlpsamalt “riiulile paigutada” ja see omakorda aitab tublisti kaasa parema tervikpildi kujunemisele eesseisvate matkade jäädvustamise valguses. Lõplik eesmärk on ju ikkagi tõsta enda eneseteadlikkust ja ahvatleda ka looduskaugemaid inimesi seda tegema.
Nagu näha siis ilm soosis meid täielikult. Vähemalt alguses!

Nagu näha siis ilm soosis meid täielikult. Vähemalt alguses!

Üks on selge – tõmban saapad jalga ja kaon metsikusse selleks, et targemana tagasi tulla. Mu alateadvusele on see ilmselt alati selge olnud. Ega muidu ei käikski ju! Kahjuks on teadvus justkui alateadvuse rumal kaaslane, kellega tuleb ühes kolbas elada. Tulemuseks on sagedased olukorrad, kus justkui tajume instinktiivselt millegi õigsust, kuid ei oska seda ratsionaalselt seletada. Võimekam alateadvus ei soostu informatsiooni teadvusele kommunikeerima.


Ent sellised looduselamused võimaldavad minu arusaama järgi esmalt kõikide oma meeltega keskkonnaga ühenduses olla ja hiljem leida ka võimalikud tõlgendused kogetule. Need tõlgendused omakorda aitavad meil end inimesena tunda selles muidu nii ühekülgses argipäevas.

Kuusiku hoiuala embuses.

Kuusiku hoiuala embuses.

Laupäeval saime kella 6st vee peale. Maa oli härmas, veepind auras kergelt. Päike kerkis pilvede varjust. Linnulaulu saatel tervitasid meid jõekaldal tegutsevad metskitsed. Kuna antud süstad olid oma olemuselt küllaltki ebastabiilsed, siis valitsesid mind peamiselt kaks mõtet: 1) kas jõuan kuivana kohale? 2) kas distants ei ole äkki ülepakutult pikk? Äärmiselt inimlik hüpata olevikust ikka tulevikku ja kogeda läbi kahtlusi ja hirme, mis ei pruugi eales realiseeruda.


Õnneks on meie keha ja psüühika äärmiselt kohanemisvõimelised. Peagi oli hea tunnetus sees ja saime täielikult hetkele keskenduda. Esimene kolmandik distantsist oli kõige aeglasema vooluga ja vajas seetõttu suuremat füüsilist panust. Kogu Vigala jõe peale kokku seisime silmitsi kahe suurema takistusega – Minnika ja Kabala paisuga. Muidugi kohtasime rohkelt kõikvõimalikke kividest laotud takistusi, kuid nendest pääsesime kerge vaevaga üle. Kuna Vigala jões käib kudemas ka meriforell, kes tõuseb Matsalu lahest mööda Kasarit Vigala kesk- ja ülemjooksule, siis on kahju, et praegu tuleb tal pidama jääda Kabalasse. Kes teab – ehk suudavad tugevamad sealt siiski üle saada. Hea uudis on see, et Kuusiku paisule sai just loodud kalapääs ja loodetavast toob tulevik lahenduse ka Minnika ja Kabala paisule.
Paadimees võimsate puude all. Oodake vaid kuni need ka lehte lähevad!

Paadimees võimsate puude all. Oodake vaid kuni need ka lehte lähevad!

Sisemiselt panin tähele, et esimene pool katsumusest olin välismaailma vaatlejaks. Tunne oli puhanud ja kuigi vool meid eriti ei toetanud, liikusime jõudsalt. Fookus oli kõigel ümbritseval. Põldudelt tõusis lendu lõputult haneparvesid ja hiireviud pidasid hommiku karguses jahti. Pealegi pakkus veepeal olemine hoopis teistsugust, värsket perspektiivi. Tavaliselt on nii, et seikled jõe ääres ja otsid kohta, kust avaneks hea vaade veele. Seekord tajusin end pigem veeloomana-kalana. Vaade jõele oli suurepärane, kuid raske oli end positsioneerida harjumuspäraste maastikumustrite lugemise kaudu. Enamasti oli lisaks jõesängile nähtavad kaldaäärsed puud ja sageli võis aimata lähedalt mööda kulgevat kruusateed. Ent ometigi muutis see muidu tuttava maakonna peas üsna võõraks. Selline nüanss lisas emotsioonidesse omamoodi lapsikut avastamiselevust.


Pärast Kabalat saatsid meie kulgemist üha sagedamini kärestikud. Ütleks, et Raplamaa kohta on Vigala jõgi isegi ootamatult kärestikuline. Meie liikumiskiirus tõusis märgatavalt ja mis saaks ühele meeshingele rohkem rõõmu pakkuda kui väljakutse kiires voolus vee peale jääda. Metsküla-Kastiküla-Sulu lõigu võime tunnistada ilmselt retke kiireimaks.


Pärast Pärnu maantee (Konuvere) silla alt läbisõitmist hakkas väsimus selgemalt maad võtma. Mõttevahetused sõber Oliveriga muutusid üha pealiskaudsemaks ja jaburamaks. Et meie dialooge saatis alati positiivne alatoon, oli naeru näol tegemist justkui dopinguga. Hädavalik sellistel retkedel! Selgelt andis tunda fookuse nihkumine kõigelt väliselt sisemusse. Füüsilised väljakutsed paratamatult tekitavad ka kurnatust ja minu arust on väsimusel oluline roll meie tõelise mina paljastamises. Kui mina räägin kamraadist ja naerma ajavatest dialoogidest ühel laupäevasel süstamatkal, siis tea, et ülejäänud elu ei ole kuidagi erinev. Elu ongi justkui üks pikk jõgi. Koos kulgemine. See juures on sul võimalik valida, kellega kärestikke läbida ja seisvas suuremat füüsilist pingutust taluda.
Metsküla sild. Algab kõige kärestikulisem jõelõik.

Metsküla sild. Algab kõige kärestikulisem jõelõik.

Huvitaval kombel jäigi retke viimasest poolest meelde pigem sisemised tundmused kui kallastel nähtu. Naljakal kombel toob suurem väsimus vajaduse seosetu viisi ümisemise järele. Pilk vajub kaugemalt süsta nina peale. Lihased on kanged ja randmed hakkavad õrnalt valu tegema. Sõudmise tehnika asemel liigub mõte rohkem hingamisele. Huvitav, et selleks tuleb sõuda 40-50 kilomeetrit kui hakkad aru saama, et just tänu sellele saangi üldse liikuda. See on see, mis aitab mul hapniku omastada. Minu mootori kütus.


Aga üks kütus on veel! Miski, millel pole füsioloogiaga või bioloogiaga suurt pistmist. See on kodu. Või mõni samaväärne sihtpunkt. Soe saun ja omad inimesed on nagu teine hapnik, mis aitab raskused seljatada. Kusjuures see polnud mulle ainus seostumine koduga. Nimelt on Vigala vallas jõe kallastel mitmeid vanu talukohti suurte tammepuudega. Kuigi ma pole ise kunagi talus elanud, olid need visuaalid ühed vähesed, mida viimasest lõigust mällu talletasin. Või oleks õigem öelda, et talletati minu eest. Alateadvus justkui pidas oluliseks.


Hästi selgelt mäletan ka okaspuu lõhna ühelt jõeäärselt raielangilt. Usun, et kui retk toimunuks hilisemal ajal, võinukski viimast kolmandikku distantsist kirjeldada lõhnamälu järgi. Niisiis nimetaksin seda retke transformatsiooniks vaatlejast tunnetajaks. Sest väsimusel on kummaline komme meie harjumuspärased meeled välja lülitada ja aktiveerida just need, mida igapäevaselt kontoris või kodus ei kasuta.


Just seepärast soovitan kõigile huvilistele aeg-ajalt ette võtta retkesid, mis tekitaks natuke ebamugavust. Sest just seal teiselpool mugavustsooni algabki tõeline eneseteadlikkus ja aus monoloog iseendaga.

Peaaegu võidukas lõpp. Kui mitte täieliku distantsi täieliku läbimise, siis eneseületuse osas kindlasti.

Peaaegu võidukas lõpp. Kui mitte täieliku distantsi täieliku läbimise, siis eneseületuse osas kindlasti.


0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga