Hall ja külm jaanuarikuine keskpäev. Mere sügavhall toon sunnib paratamatult talle sünget meeleseisundit omistama. Olen vees liikumisega tuntavalt ettevaatlikum kui tavaliselt. Miskipärast ei kõiguta see mu suhtumist vees väljaspool – ikka on vaja kuskil jäämassividel ja liiva- ning paekivipankadel turnida, et mingeid uusi visuaalseid perspektiive fotode jaoks otsida.

Vaatan kuidas hulljulged kalakajakad mäsleva mere turjalt midagi haaravad. Vahepeal loen nende käitumisest välja pigem lihtsakoelise hetke nautimise kui millegi eluvajaliku viljelemise.

Taban end mõttelt, et fotograaf mängib valgusega nagu kokk maitseainetega. Või nagu muusik helidega, mingite teatavate võnkesagedustega. Kaugemale mõeldes on need erinevad meeled, mis meie igapäevaelu saadavad, kuid mille tajud arenenud ühiskonnas jõuliselt devalveeruvad. Nägemine ja kuulmine muutuvad iseenesestmõistetavaks.

Ja siis tuleb keegi, kes aitab meil näha, kuulda või tunda. Mõni muusik või meisterkokk näiteks. Võimendab seda, mis meil on juba olemas, kuid mille väärtust leida ei märka. Aitab peatuda hetkes ja keskenduda kogemisele. Väga kosmiline kombinatsioon – piiratud ajaraam, mingi konkreetne aisting, mingi emotsioon, mis automaatselt otsib kogemuslikke analooge kuskilt minevikust. Väga erinevad dimensioonid sulavad justkui kokku tervikuks ja enamasti tunneme end neil hetkedel tõeliselt elusana.

Võibolla see on ka põhjus, miks sellised meistrid sedavõrd armastatud ja jumaldatud on. Ihatakse, et keegi tooks mõtted eikusagilt tagasi hetkesse ja aitaks tajuda kohalolekut läbi erinevate meelte ja teha seda just nii intensiivelt nagu elu selleks voli on andnud.

Neist kunstnikest inspireerituna hakkame ka ise kokkama, käsitööga tegelema või pildistama, nagu mina. Igatsus ümbritseva tajumise järele näib sedavõrd suur olevat.

Olen juba tunde jääsammaste ja pankade peal turninud kui pimenev taevas mu ajataju tagasi toob. Tumesunise pilvemassi alt kiirgab silma punakas õhtupäike. Ka 10 minutit sära sellisesse halli päeva toob rõõmu hinge. Ronin trepist üles ja jalutan kummituslikul pangaäärsel rajal, vasakule jääv tume veemass vastandub paremal käel vilkuvate tuulikutega. Nende kahe maailma vahel tunnen, et inimene on küll üle kolinud minu paremale käele – tehismaailma. Kuid arvestatav osa meist pärineb hoopis sealt vasakult. Ja sinna igatsemegi tagasi. Või siis tahaksime osata seda vähemalt kaasas kanda.

Terrence Mckennal võis ehk õigus olla. Et ühiskond on justkui elusorganism, mis tasakaalutuse korral ise end ravida püüab. Ürgsus ja inimlikkus otsivad väljapääsu selles väljamõeldud maailmas. Tekib lõputult uusi harrastusi ja liikumisi, mis aitaks inimestel end iseendana realiseerida. Ma arvan, et loodus toidab kõiki mu meeli. Võibolla just seepärast olen talle eriti truuks jäänud.

Kalastamine, pildistamine, loodussaadustega kokkamine ja helide kuulamine erinevatel maastikel on kui täiuslik spekter, mis aitab säilitada inimlikkust.


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga